Lõpuks jõudis aeg kätte.
Piiga väiksest peale suur lutisõber olnud. Samas sai eelmine kuu juba 2-aastaseks. Oleks nagu aeg. Olen viimasel ajal tähele pannud, et nõuab aina rohkem oma tutat/nämmat. Mitte ainult magamiseks. Viimased mitmed ja mitmed nädalad on täis vingumist, virisemist, jonnimist, vastu hakkamist jne. täis. Suhtlemine on päris raske temaga momendil. Samuti õhtused magama jäämised. Olin täitsa õnnelik kui ta ise oma voodis magama jäi ilma minu kohalolekuta. Nüüd aga ei sobi talle miski. Küll vaja juua, siis pissile ja kallit ja raamatut jne. Lõputu... ja siis tuleb uni peale pikka kisamisperioodi. Ühel sellisel õhtul, kui miski ei sobinud, isegi lutt, mis kogu aeg oma tee põrandale leidis ja sekund hiljem otsiti juba taga, võtsin käärid ja lõikasin luti otsast ära piiga silme all ja eelnevalt teda sellest hoiatades. Ta kavalpea mäletas, et lutte ju kaks. Tol korral ma ei olnud selleks kisaks ise valmis ja andsin mõne aja pärast alla.
Tänane õhtu algas samuti. Ei kõlba see ja teine. Iga asja kohta öeldakse "ei taha". Tundsin kuidas veri pähe tõuseb ja tegin kiire visiidi rõdule. Piiga lennutas sel ajal hoogsalt oma lutti ja moment hiljem nuttis juba taga. Mõtlesin, et nagunii ta viriseb ja jääb kisaga magama. Olgu sellest vähemalt midagi kasu. Hetkel kui lutt taas voodist välja lendas, võtsin käärid ja lõikasin lutil otsa küljest. Seekord jätsin rohkem alles, et ehk kulub ära. Algul oli imestust palju piigal, et mis jälle.. Jorin hakkas pihta aga mitte eriti häälekalt. Sahmis voodis ringi, keerutas, üritas järele jäänud lutti tõmmata. Nii möödus tunnike. Magama ei jäänud. Vahepeal muutus juba häälekamaks. Viisin teise tuppa ja panin teleka mängima. Nii veetsime veel pooltunnikese. Siis enam vaadata ei tahtnud. Pani kinni, natuke soigus ja südaööks magas. Suhteliselt kergelt läks. Üks moment oli tal, kui võttis silmast vee välja lutti otsides. (mõne aja möödudes ta leidis, et ei taha seda lutijäänust ja vist lootis, et on veel kuskil mõni tuta peidus). Sel hetkel oleks ehk isegi alla andnud kui oleks tagavara kuskil olemas. Täna aga polnud muud teha kui lõpuni minna.
Enda üle tunnen ka ikka veidi uhkust. Kuna piiga on mu närvikava kõvasti nädalatega kahjustanud, siis pelgasin, et lähen endast välja seda virinat kuulates. Kõik oli aga kontrolli all. Suutsin lõpuni rahu säilitada.
Eks paistab kuidas öö möödub ja muidugi homne lõunauni on järgmine samm.