Palju Õnne, Deisi Anelle!!

Ei hakka vabandusi otsima sellele miks nii kaua pole siia miskit kirjutanud. Juhtub.
Aga mis vahepeal juhtunud on? No elu läheb ikka oma vana rada. Piiga käib vahelduva eduga lasteaias. Aegajalt suudab kerge külmetuse hankida. Teadagi kust kohast. Rõdult kuhu esimesel võimalusel koos issi-papaga ronitakse. Ilmad on viimasel ajal viludad ja ka vihmased. Ma ei kurda aga toad jahedad ja põrandad külmad ning sealt need köhad-nohud taas tulevad. Õnneks ei kesta need üle nädala.
Piigal oli eelmine reede ka suurem konflikt lasteaias. Õigemini ma eellugu ei teagi aga tulemuseks on vasakul käsivarrel ilus ümmargune sinikas ja keskel ilus hambajälg. Võib isegi auguks nimetada. Sai ühe poisi käest veidi sakutada. Pole selliste olukordadega harjunud ja kahjuks udupeana ei küsinud tol päeval, mis juhtus täpselt. Et kas piiga kuidagi provotseeris või mis. Ok, ega vahet polegi, kes midagi tegi. Aga see pole normaalne, et lapsel hambaauk käel. Selle tekitajaga on piigal mingid omad suhted. Teevad korda mööda üksteisele "ära". Nüüd ootangi millal piigale õhtul järgi minnes tema vägitegudest teada antakse.
Aga head on ka juhtunud. Meie laps hakkas putrusid sööma. Juhuu :) Nii hea on kuulata laupäeva hommikul lapse palvet "Emme taha putu ka". Nüüd ei tule vaid endale keeta. Peamiselt läheb käiku 4(5)-helbepudrud. Ja moosi, palju maasika moosi peale.
Ja piiga on kodus laulma hakanud. Eks neil seal aias ju käib teatud päevadel tädi laulmas. Momendil on ühe-lause-repertuaaris "oilii, oilaa..." ja minu jaoks tuvastamatu "Piss,piss, tule tuppa..". See piss-piss peaks kindlasti miskit muud tähendama.
Tulemas on ka üpris tihe aeg. Deisi Anelle saab teisipäeval juba kolmeseks ja see tähendab ainult üht. Saab torti!! :D Eks saab ka. Aga mina lähen tööle ka. Aprilli lõpus andsin endast töö juures märku ja õnneks veel tahetakse mind sinna. Algul anti veidi lootust parema töö peale, millel mu jaoks mugavam graafik. Nüüd aga teen ikka sama mida enne koju jäämist. Momendil hakkan 1. juunist puhkuseid andma. Peale 8 nädalat on näha, kas mind ka edaspidi vajatakse. Vihjati, et ega neil on inimesed nii miinimumi viidud, et mulle kohta pole. Kui pole, siis pole. Ei muretse veel selle pärast. Teen nii palju kui antakse ja eks siis vaatame edasi. Ümber ringi on seda masendust ja stressi niigi palju, et üritan ikka positiivset meelt hoida.
Vahelduseks üks pilt endast ka. See ülesvõte annab vihje minu uue armastuse kohta. Aitäh, Viki, et mu sellesse tõmbasid. Ega ma ei kurda. Kahju vaid, et varrastele nii vähe aega nüüd jääb.


Pildistas Tiina/tintsik
Kohaks Tartlaste kokkusaamine 4.aprillil.