Palju Õnne, Papa!!!

Igat jama tuleb. Hoolimata mu pingutustest ennast ja oma peret sellest kõigest eemale hoida. Ei taha. Ei huvita.
Eilse päevaga kogunes kohe kolm matsu järjest. Võttis jalust nõrgaks. Krt emotsionaalseks olen viimasel ajal muutunud. Kas lendavad asjad või üritan ennast võimalikult väikeseks teha, et mind ei pandaks tähele, ei saadaks aru, kui haiget see kõik teeb. Ei, see jutt ei käi sinust! On ka täitsa enda probleemid olemas, mitte vaid teiste omad. Üritan kõigest/kõigist eemalduda, üritan on õige öelda. Ei lasta paraku.
Krt segane jutt. Sees kõik möllat. Und ka ei tule. Hommikul vaja üks asi ära klaarida. Telefoni teel ja võõraga. Lürpida jama, millesse end mässisin oma teadmatusega. Oleks võinud kohe algul ei öelda, oleks seis hoopis midagi muud.
Tõsiselt tahaks kuhugile paksu metsa sisse ja korraks ennast tühjaks karjuda. Röögiks kogu selle viha, pettumuse, lootusetuse, abituse endast välja.
Hakka või professionaali abi otsima. Liiga kreisiks läheb peas kõik.
Kõik see jõulukuul :(
Ometigi on väliselt kõik nii ilus ja puhas. Lumi on maas, jälle. Seekord jääb ehk kauemaks, kui paar päeva.