Homsest on vaat, et pea nädal juba saanud.
Ja sellest jutust on ka järg puudu. Pole seda kirjutamise soont. Niiet järg ja luban, loo lõpus on ka jõhvikad olemas :D
Pean ennast suhteliselt riskivabaks inimeseks. Ei armasta ekstreemsusi. Peale kutseka lõpetamist toimus muutus. Eks tööle minnes ja omaette elades tekib sõltumatus ja suure inimese tunne. Mingi hetk läksid pidurid maha. See ei tähenda, et oleks mingi hull peoloom minust saanud vms. Kaljudel ronimas ei käinud ega benjihüppeid ei harrastanud. Muutus suhtumine uutesse tutvustesse. Hakkasin neid ise otsima ja seda siiski mitte väljas käies vaid ikka siin, internetis. Sai veedetud palju tunde msn-is suheldes ja külastasin ka esimesi ning viimaseid kordi jututubasid. See pole ju midagi erilist onju aga mõned tutvused viisid ka reaalse kokkusaamiseni. Vot see oli mu jaoks äärmuslik. Lühidalt tehes sain nii mõnegi noormehega kokku. Oli meeldivaid kogemusi ja ebameeldivaid, kuid mitte midagi riskantset. Okey, võõra inimesega kohtumine, kellega oled suhelnud vaid läbi interneti ON riskantne. Ju mul läks õnneks. Tegelikult läkski õnneks kuna viimane inimene kellega nõustusin kohtuma on mu kallis kaasa:D

Kui miski on ette määratud, siis see saab teoks ükskõik mis moodi. Meie esimene kohtumine näiteks. Nädal peale esimest kontakti msn-is, mille aadressi ta sai mu Rate.ee kontolt (enam seda ei eksisteeri), tegi ta pakkumise talle Tartusse külla sõita. Ma vaevlesin mitu päeva enne kui oma nõusoleku andsin. Pidin hommikul Rakverest bussiga Tartusse minema. Lihtne onju. Kui ma poleks vaid aega valesti meelde jätnud. Jäin maha. No pole hullu mõtlete. Helista, et ei tule sellega vaid järgmisega. Ei saa kuna tal pole mobiili vaid kodune tavatelefoni number. Teda aga kodus pole. Jooksin koju, et arvutis teada anda. Muidugi oli offline ees. Siis oleks arvatavasti iga teine käega löönud ja minemata jätnud, kuid ma millegi pärast alla ei andnud. Vaid läksin Tartusse Tallinna kaudu. Kokku kahe bussiga üle 4 tunni sõitu ning kohal ma olin. Kogu selle aja ei tekkinud mul kordagi hirm eesoleva kohtumise pärast. Samas mis karta, kui poleks meeldinud oleksin saanud iga kell otsa ringi keerata ja Rakvere bussi peale minna. Seda ei juhtunud. Saime kokku ja siia ma jäingi :D Võtsime koos uue aasta vastu. Jaanuari lõpus andsin lahkumisavalduse sisse ja veebruari lõpus kolisin jäädavalt kogu oma maise varaga siia, tema juurde.

autor Marek
täitsa jõhvikad onju :)

Edasine on juba ajalugu. Jaanuaris täitub juba kolmas abieluaasta ja Deisi Anelle saab järgmine suvi juba kolmeseks. Pöörane elu peaks mainima. Ei ole elu roosiline. On raskeid aegu ka meie elus ja tuleb veel. Aga pole kordagi kahetsenud, et jätsin Virumaale kogu oma pere ja alustasin uut elu siin. Raske oli vaid vanemaid külastades ärasõidud. Veel mitu kuud hiljem sai pisar silmis koduõuest minema sõidud.
Niiet tasub riskida, muidugi mõistuse piires. Pean seda endale meelde tuletama kuna on käes aeg kus tuleb otsustada, kas jah või ei. Tegu on tööpakkumisega. Ühest küljest on fantastiline võimalus ühendada töö ja hobi. Teisest küljest pelgan ebaõnnestuda. Tuleks alustada taas nullist. Nii nagu Tartusse tulles, kui sain tööle Lõunakeskusesse alles avatavasse söögikohta. Ma ei tea, kas julgen seda jälle ette võtta. Samas pelgan ka, et peale lapsehoolduspuhkuse lõppu mul seal Lõunakeskuses enam tööd pole kuna ka seda ettevõtet mõjutab Eesti üldine majanduslik olukord. Suvel juba toimus koondamine. Ah ma ei tea. Peab hakkama plusse ja miinuseid paberile üles lugema....
Vahepeal on sügis kätte jõudnud. Minu armsaim aastaaeg. Mulle meeldib sügise lehtede lõhn ja karge õhk. Lihtsalt..... mõnus.

Sain täna käe valgeks. Nimelt käisime soos jõhvikal. Kohaks on Tammistu, ämma lapsepõlvekodu, mis asub põhimõtteliselt keset sood. Tee viib läbi eramaa. Peremees on kuri võõraste vastu. Õnneks Priitu ta mäletab ikka :D Majani jõudmiseks tuleb oma 2 km jala käia soisel alal


Alles mõni aasta tagasi elas Priidu vanaema seal. Nüüd on ta üle 90 ja Tartus ämma, äia juures. Ämm aga käib järjekindlalt oma kodu iga aasta korrastamas. Panevad isegi kartuli sinna maha. Kui õnneks läheb, siis on midagi sügisel võtta ka. Kui just sead ära ei söö.

Koht on suhteliselt suur. Peale maja ja selle küljes oleva küüni, on veel kolm hoonet ja väike saun natuke eemal.

Jõhvikatest homme!

Ema ja isa saabusid reedel mu tähtpäeva puhuks külla. SEE päev küll alles täna, nüüd aga noh. Tööinimeste jama, vaid nädalavahetustel saab liikuma.
Emal oli huvitav rull kaasas. Juba mõni aasta paneb ta kirja omapoolset suguvõsa. Uurib, helistab, nõuab andmeid sündide ja surmade kohta. Minu jaoks oli üllatus, et tal sellest "võsast" puu on joonistatud. Kuna rahvast palju, siis selleks üles kirjutamise kohaks on tapeedirull. Minu eest on ta seda täitsa juhuslikult varjata suutnud. Ühesõnaga, leidsin internetist sellise mõnusa lehekülje. Tegevust jätkub seal. Hästi põhjalikult saab iga ühe kohta andmeid kirja panna.
Meie eesmärk emaga oli tema suurest tööst nn. koopia teha internetti. Niipea kui saan printerile uue kasseti sisse, siis lasen välja ka. Nii on olemas varu, kui originaaliga midagi juhtuma peaks. Veetsin seal lehel mitu tundi ja lõpuks kui sisse kõik nimed koos daatumitega sain, tuli kokku 143 inimest ja see on vaid emapoolne suguvõsa. Päris põnev on teada, küll vaid eesnime aga siiski, oma vanavanavanavanaisa nime. Sünniaastad on teada alates 1887-st aastast. Siis sündis mu vanavanaema.
Sai emaga nalja heidetud, et naissugulased kippusid mitme erineva mehega lapsi saama. Ei istutud vaikselt oma talus oma taadiga nagu ma arvasin, et 1900-..... tehti :) Jube keeruline on kirja panna viis last ja kõik erinevad isad. Ema on üks vähestest oma suguvõsas, kes on oma valikule truuks jäänud pea 35 aastat juba :) Selline kodu annab ka mulle palju kindlust, et raskusi seljatada. Eilne päev pani oma mineviku peale kõvasti mõtlema. Ega enam ju eriti kipu olnut meenutama.

Aga siin ma nüüd olen...
Sündinud 15.09 1980 Rakvere haiglas
Olen neljast lapsest noorim. Eespool on kaks venda ja õde. Minu ja vanima venna vanusevahe on 6 aastat. See paneb mõtlema kuidas küll ühega hakkama ei saa, onju. Pean endale seda rohkem meelde tuletama, kui piigal marutamistuur jälle peale tuleb.
Väiksena tatsasin vanemate laste sabas ja loomulikult keegi mind ei kannatanud. Oli juhtum, kui kadusin ära ja terve küla otsiti läbi mind leidmata. Arvati juba, et ma jõkke kukkunud. Mina aga ilmusin õhtul magamistoa riidekapist unise peaga välja. Olin peitust mängides sinna magama jäänud :D Sellest ajast peale võttis ema aegajalt tarvitusele meetmed. Peamiselt seoti mind nööriga pesunööri külge nii, et ma liikuda ikka sain. Kõlab julmalt ja tänapäeval tegeleks sellega sotsiaaltöötaja. Aga vaid nii sai ema maja juures asjatada samal ajal silma peal hoides ja kartmata, et ma sekund hiljem kuskil ringi ei hulgu.
Kuskil viieselt kukkusin ma poe trepist alla. Poleks midagi hullu olnud, kuid tegu oli kivist trepiga millel olid metallist servad. Sain oma esimesed ja viimased õmblused ning armi ülahuulele, mis mind siiani kaunistab (huvitav kokkusattumus, et ka mu kallil kaasal on huulel selline arm).
Minu enda esimene mälestus on lasteaia viimasest rühmast. Mäletan, et pidime ennast joonistama. Peaks see pilt isegi alles olema :D Minu suur õnnetus oli jääda vahetult enne lasteaia lõpupidu tuulerõugetesse (millest mul samuti "kenad" mälestused füüsiliselt olemas) ja jäi ära sõit Tallinna loomaaeda. Tol ajal oli see ikka kõva sõna.
Mäletan, kui hommikul magama jäädes sai pugemise eesmärgil emale ja isale hommikusööki valmistatud, et nad minuga liiga tõredad ei oleks. Kõhud saadi täis, kuid ma pidin ikkagi 3,5 km kooli jala minema :S Korra äratasin vennad-õe tund varem üles. Enne aru ei saanud, kui kooli ukseni jõudsime ja avastasime, et kinni on :D Siis taipasid ka teised kella vaadata.
Põhikooli pean oma esimese 20 eluaasta parimaks osaks. Kuigi olin juba minnes teistest vanem ja ka suurem, pikem jne. Õnneks käisin väikeses maakoolis ja nii ei ole mul mingeid suuri hingepiinu mälestuseks:) Lõbus oli! Eriti päev, kui direktor otsustas meie veesõdadele lõpu teha. Nimelt tellis ta tuletõrjeauto staadioni peale ja algas suuuuuur veesõda ümber koolimaja. Ka tiik tassiti tühjaks koos kaanidega :D Oli möll.
Käisin pea 10 aastat rahvatantsus ja laulsin. Tänu sellele pääsesin kolmel korral Tallinna laulu- ja tantsupeole. Sealsed mälestused lõpututest proovidest, pikkadest vetsujärjekordadest, vihmas tantsimisest, koolimajas ööbimisest ja Tõnis Mäega laulukaare all Koitu lauldes endast kõik andes, on hindamatud. Põhikooli ajal hakkasin ka muusikakoolis käima. Algul akordeoni, lisaks klaverit jalõpuks üks aasta ka viiulit enne, kui keskkool ja murtud süda mu viie aastased õpingud katkestas. Õigemini lõpetasin need ma ise kuna jõudsin arusaamisele, et muusika tegemine pole minule. Küll aga naudin seda mõnuga siiani :D
Niiet murtud süda. Eks nagu ikka. Üks kool, üks klass, kena noormees Tallinnast kolkasse kolinud. Vedas mul, et esimesena käpa peale sain. Oli ilus aeg. Sai lollusi tehtud. Kui põhikool läbi, muutus kõik. Läksime erinevatesse koolidesse. Tagant järgi tänan õnne.
Kümnes klass oli raske. Esiteks südamemured ja üldse pole lihtne minna väikesest maakoolist suurde gümnaasiumi, kus kõik on kõigi luubi all. Vastik-vastik :S Ühe aasta vedasin end läbi ja siis otsapidi kutsekooli restoranikokaks. Seal oli huvitav. Neli aastat. Palju toimus ainuüksi välipraktikate pärast. Sai meeletult kogemusi, tutvusi. Juba esimesel kursusel, teadmata midagi kulinaariast, sain oma esimese kokatöö kogemuse, mida ma küll eales ei unusta. Mäletan seda paanikat, kui seisin ÜKSI keset väikest kööki teadmata kust otsast alata. Seal samas ukse taga ootamas 20 näljast inimest, kes tahavad kiiresti sooja toitu saada a la carte. Nutsin, kuid ära tegin ja sellest hetkest ei kohutanud mind miski. Tegelikult on üks selline moment veel olnud. Siis juba paar aastat hiljem 1. septembril. Kui peale aktuseid tuldi perekonniti sööma. Siis sai ennast kõrvetatud ja liha loobitud. Vahepeal olid leegid ventilatsioonini väljas. Paanikahoog on kerge tulema kui tšekimasin aina ketrab ja ketrab ning iga paber, mis sealt väljub tähendab sinu jaoks eelroogi, praade, magustoite..... . Neid hetki nimetan ma tõeliseks praktikaks. Mitte neid, kus kaks nädalat köögivilju hakida tuleb. Oleneb kohast.
Mul nendega vedas. Esimesel aastal sain suveks tööle (kui keegi satub kunagi Kadaka Baari, siis tervitage Virget,kena väike viimati blond naisterahvas). Ise pole seal üle 7 aasta juba käinud. Sel ajal sai vinge 18 a pidu maha peetud. Karm ;) Peale seda olen tubli olnud :D
Viimasel kursusel õnnestus Rakveres Old Victoriasse pääseda. Nii juhtus, et enne kui käes oli kutsetunnistus, sai alla kirjutatud tööleping. Seal õnnestus küll vaid oktoobrini olla.
Siis kutsus endine klassijuhataja mu kooli tööle. Seal oldud aeg aitas kiiresti jõuda arusaamisele, et ei meeldi mulle ülemus olla. Samas oli meie väike kollektiiv niiiiii mõnus, kes me seal köögis olime-Kaido, Koidu ja mina :D Kui hästi töötav tiim :D Selle idülli vahetasin ma ühe aasta veebruari kuus teise vastu......... jätkub


Kes selle jutu lõpuni luges, tubli oled!
Ma nüüd teki alla, et hommikul 7.15 vastu võtta uus aasta oma elus.

pildi autor viki

Vaikussssssss

Vikike ükspäev küsis, et miks pole ammu kirjutanud. Ei osanud miskit asjalikku vastata. Kes seda teab... Pole nagu midagi öelda ja ega ma eriline jutustaja olegi. Meeldib teiste tegemisi lugeda. Pea terve august oli nagu joobes oleks. Nüüd alles tunnen, et hakkab elu sisse tulema. Üht teist on saanud ikka teha.

Nii nagu P6rgukiz´i pere, oleme ka meie kalal käijad. Kohad kus käime pole küll nii maaliliselt ilusad kui Soomes, kuid natuke ikka :D Viimati käisime laupäeval taas Kastre paisul. Saime kala, vaid ühe ja väikese. Ma ei mäletagi, et oleks nii väiksest haugi näinud. Seekord kalakesel vedas, sai tagasi vette kasvama.
Käsitööga on ka kõik enam vähem. Vastavast blogist saab rohkem teada. Viki, laste sokid on valmis. Kui pluusi tulen tooma, siis kraban kaasa ;) Vahepeal tuleb õepojale üks mõnus kampsik kududa. Ikka palmikutega, kuis muidu.

Suvilas sai kartul võetud. Paar stiilinäidet ka :D

Ei, ma ei klõpsinud vaid. Sain ka lõpus ikka pool vagu üles kraapida. Minu tööks oli marjade korjamine. Sain järgmine päev 9 liitrit punasõstramahla aurutada. Avastasin enda jaoks, kui mõnus ikka on põõsa sees kükitada ja marju noppides omi mõtteid mõlgutada. Muidugi, kui ei pea iga 5 minuti tagant kontrollima, mida remondimees-Deisi Anelle teeb. Kuigi suvila on aiaga piiratud, on seal piisavalt ohte, mida kahjuks ei anna likvideerida. Nii tuleb tähelepanelik olla.

Millalgi eelmine nädal oli meil siin Luunjas taaskord koerte näitus vms. Seekord oli loomi palju ja erinevaid tõuge. Üks lahedam kui teine :D Piiga oli sillas aga ei saanud aru miks pai ei lastud teha.


Vot nii. Ehk sügisepoole, kui ilmad jahedamad ja elu tubasem, saab rohkem mõtteid kirja pandud. Seniks aga mõnusat sügist!! Mõnus ta ju on oma värvikülluse ja kargusega. Ega see aastaaeg mulle vähem meeldi, kui poleks teatud tähtpäeva septembri keskel tulemas. Sünnipäevi on üldse algaval kuul palju. Pidu-pidu ja auk rahakotis :D



blogi pealkirja peaks ära muutma