13.juuli õhtul heitsin 23.00 magama tundega, et järgmine päev pean hakkama oma sõnu sööma. Sain vaevalt neli tundi magada, kui vastik tuikav seljavalu mu äratas. Hetk hiljem oli ka kõhuvalu platsis. Hakkasin vaikselt pikutades aegasid vaatama, 10 minutilised. Paari tunni möödudes ei tahtnud enam voodis olla. Ringi kõndides veidike pikenesid vahed ja muutusid ebaregulaarseks. Kirjutasin varahommikul vennale facebooki õnnitluse ja andsin mõista, et ehk ikka saab kingituse järjekordse õetütre näol. Vastu hommikut sain veel tukkuda enne, kui ülejäänud rahvas ärkas. Kuni 11.30 ei toimunud suurt midagi. Et nagu oli ja ei olnud ka. Sai enne lõunat veel laste ja vanematega ujuma mindud. Väljas liikudes hakkas taas pihta ebaregulaarsed valud. Mingi hetk ei tahtnud enam kõndida ka ja nii istusin auto tagaistmel ja kudusin sokke :) Peale ühte käisime veel mehega Tartus poes. Seal läks olemine suht kahtlaseks. Kodupoole sõites tekkis väike ärevus sisse. Kodus mõtlesin, et täna jääb söök tegemata ja vaatasin oma koti üle. Viimased asjad sisse, pesust läbi ja minekut. Eelnevalt tuli Deisile asja selgitada. Õnneks läks hästi ja peale vastikut Tartu kesklinna läbimist lõunasel tipptunnil, olime 14.45 haiglas. Selle sõidu ajal oli ka mehe ärevus tuntav. Vastu võttis meid meeldiv noor ämmaemand. Kohe pandi ktg käima. Terve aeg valutasin kuskil 6minuti tagant. Teadsin juba siis, et koju lähme juba kolmekesi. Minu suuuureks üllatuseks ja rõõmuks muidugi oli avatus kell 15.30 juba 6cm. Seda siis alates kuskil 12-st, kui valud õues enamvähem regulaarseks läksid. Haiglasse jõudes olid vahed 5-7,8 minutit. Saanud selga haigla sexy-ürbi suunati mind kohe vastas asuvasse sünnitustuppa. Mees läks autost kotti tooma ja ämmaemand pani uue tita jaoks juba riided valmis ja pakendas instrumendid lahti. Et ikka kõik valmis oleks, kui kiireks läheb. Nii ma siis jalutasin pooltundi mööda palatit ringi.

Olemine oli suht normaalne alguses. Järgmise pooltunni istusin põhiliselt voodiserval. Kell 16.30 kutsus mees äe, et avatust kontrollida. Kartis kuulda, et midagi erilist muutunud pole aga võta näpust. Lootekott oli nii all väljas, et avatust kontrollida ei saanudki ja äe soovitas katki teha. Nõus. Peale seda oli selge, et täisavatus ja sinna lauale ma jäingi. Sel momendil oli jube hea pikali olla. Alustasin puhkumistega. Kella enam ei vaadanud kuna kõik käis kiiresti. Mingi hetk tekki "häda" ja algasid pressid. Esimene, teine, kolmas jne. Mingi hetk hakkasin alla andma. Tüüpiline enne lõppu ära kustumine. Teiste ärgitav sõna sundis edasi töötama. Siiski tekkis väike hetk, kui beebi jäi kitsamasse kohta kinni ja südametöö veidi aeglustus. Õnneks saime sellest üle ja peale ma-ei-tea-mitmendat pressi sündis meie preili. Kell oli 17.22.

Ise higist nõretav aga üliõnnelik ning mehel kergendus näost näha. Vaeseke pidi vist sõrmedest ilma jääma presside ajal, kui temalt tuge vajasin :) Beebsu hakkas kohe kõhul ringi sibama. Nälg oli suur aga minu püüdlustest hoolimata ei suutnud ma talle selili olles rinda anda. Nii me maadlesime üle tunni veel laual kuni mind õmmeldi ja seda tuli palju teha. Sain 2.astme lahkliharebendi. Vana lõige ise ei rebenenud ega andnud ka järgi. Ka seesmisi pisteid tuli palju. Oli piiga ju suur oma 36cm pea ümbermõõduga. Kaal 3838g ja pikkus 54cm.

Kuskil 19.30 sai beebi lõpuks riided selga ja papa sülle. Ja siis tissi otsa. Samal ajal toodi mulle ka süüa. Sai lausa sooja putru ja hiljem veel jogurtit. Mina söötsin piigat, mees söötis mind. Kõik rahul ja õnnelikud. Seekord oli endal olemine super hea. Peale esimest sünnitust oli hgb nii madal, et olin tilguti all ja omal jalal palatisse ei jaksanud minna. Nüüd aga oleks vist lausa maratoni võinud joosta. Kuigi jah, jalad ei tahtnud päris kindlalt veel kanda aga ise ma seekord ikka teisele korrusele perepalatisse kõndisin. Minu õnneks saime viimasele vabale palatile jaole. Palat nr. 1+3 ! Olime sel päeval viimased sünnitajad ehk kümnendad. Üks paar kaksikuid andis päeva tulemuseks 11 beebit.

1-päevane Nete-Liis

Niisiis. Käsil 39. nädal. Lõpp juba paistab kuigi tunnet veel ei ole. Samas on teist päeva alakõhus torked, mis teevad olemise ärevaks. Minu lootus, et rauaga on kõik korras, kustus. Jätkuvalt langeb, nüüdseks 105. Võtan lisarauda lisaks ämma maasikatele, mis kaovad kastist minutitega. Momendil ei plaani sügavkülma panna kuna ei söö peale minu keegi teine kodus moosi. Seega kõik värskelt sisse. Peale sünnitust nagunii ei saa süüa. Seega kaal on uues kümnes nüüd. Sama lugu on kõhu ümbermõõduga. Mina aga rõõmus roosa rase. Viimane nädal kuidagi kergem olla. Isegi tänasest kuumusest hoolimata. Kui varem oli soov, et võiks kohe ära sünnitada, siis nüüd tahaks 11. juulini ikka ära oodata. Siis algab emal puhkus ja sõidavad Virumaalt siia toeks. Nii ei tekiks probleeme Deisi paigutamisega, kui asjaks läheb. Ega muidu ka on sellega korras kuna elame linna lähedal, kus käe-jala juures teine vanaema-vanaisa. Vahemaad ei ole pikad. Aga siiski parem, kui ei pea keset ööd last kuhugile vedama hakkama. Seega 11. juulini ühes tükis! Pean oma koristamise tuhinat veidikene veel taltsutama. Kott on juba 1,5 nädalat pakitud. Vanker ja turvahäll ootavad uut preilit. Sama lugu kahe suuuuuure sahtlitäie roosade riietega. Niiet kui see momendil preili on endale vahepeal miskit juurde kasvatanud teatud kohta, käib kutt järgnevad pool aastat roosas ringi.

Vaikselt tiksun lõpupoole. Eelmine nädal jäi kõhutõve tõttu tavapärane äe visiit ära. Täna sain siis 5 viimase nädala tulemused. Mainima peab muidugi head päeva valikut linnas patseerimiseks. 32 kraadi suht "hea" selleks. Õnneks pidasin ikka vastu. Võeti verd, piss korras. Kõhu ümbermõõt 3cm suurenenud, vererõhk normis, paistetusi pole. Loomulikult parim uudis see, et kaalu juures vaid 1,7kg. Kokku seega täpselt arvutades 13,8kg kuu enne väidetavat sünnitust. Pole paha ma ütleks. Piiga siiani peaseisus. Kolme nädala pärast tagasi, siis ka vereanalüüsi tulemused teada. Enesetunne annab lootust, et hemoglobiin eriti kukkunud pole. Lõpetuseks väike pildiseeria.

Loodetavasti on haigustega nüüd piiiikaks ajaks kõik. Piigal käimas teine lasteaia nädal ja mina mõnulen üksi kodus. Lõpuks ometi on aega enda ja beebi peale mõelda. Eile saigi ämmaemanda juures käidud. Kõik normis, välja arvatud kaal. Seda oli ka karta. Mis ikka juhtub tüsedusele kalduv rase, kes on sunnitud haige lapsega 1,5 kuud peaaegu täielikult tubasel režiimil olema. Aga viimase paari kuuga juurde tulnud 10 kg hirmutab küll. Samas jälle, kui täis 32 nädalat ja kokku tulnud juurde u. 13 kg. Oleks nagu nomris kõik. Igatahes järgmine kord ma +5 näha küll ei taha kaalule astudes. Kõhu ümbermõõt 104cm tähendab, et saab garderoobi täiendada kuna isegi pluusid jäävad väikeseks, pükstest rääkimata. Aga kõige suurem ja hullem ostlemine on veel ees. Vanker. Üks sõna JUBE!! Arvatavasti võrdub maja ostmisega kuna meie auto ostud küll nii vaevalised pole olnud.

Eluke nüüd seal maal, et käsil teine nädal puhkusest. Ei-ei, mitte SEE puhkus. Mul muud "jama" saada lausa 41 päeva. Dekreeti alles aprilli lõpust. Need arvukad puhkusepäevad päästsid mu. Ei tea, kas vanus või miski muu viie aastaga nii palju mõjutab aga seekord kuidagi raskem. Deisit kandes pidasin peaaegu dekreedini vastu. Või siis olin tol korral esmarasedana loll/rumal ja ei osanud ennast hoida?! Eks üks peamine põhjus on teatud valutav koht, mille vastu pole muud rohtu, kui puhata, pikutada, istuda jne. Tööl 12 tundi jalgadel olles pole see eriti reaalne ja paraku ei ole seal ka võimalik lühemaid päevi korraldada. Nii ma siin nüüd kodus mõnulen. Kui haige lapse kantseldamine sinna alla käib.

Kahjuks jah on see talv meie pere naispoolele karmim, kui kõik eelnevad. Ise olen kaks korda haiguslehel olnud ja ühe korra sain sülle kukkunud vabade päevade ajal külmetusest lahti. Deisi Anelle samamoodi hädas palaviku jms. Kolm päeva sai aias käidud ja täna hommikul taas kuum. Aga mis ikka oodata, kui sellise jubeda tuulega õues käies käed ja jalad märjad on. Vesine ju igal pool. Selles mõttes tunnen sel talvel ennast "normaalse" lapse vanemana, kelle järeltulija käib nädal lasteaias ja kaks nädalat ollakse kodus haiged. Siiani oli ta üks tervemaid lapsi.

Deisi Anelle on tänase seisuga 4a 9k 24p noor :) Kaalub kuskil 21-22kg ja pikkus u. 114-115cm. Samas riideid ostan juba suurusele 122. Viimasel ajal ta ei oska seisukohta võtta kumba rohkem ootab. Kas oma sünnipäeva 26.mail, kui ta viieseks saab ja talle kaua oodatud roosa rattakiiver kingitakse. Või siis väidetavalt väikese õe sündi keset juulit, et temaga jalutamas käia, pampersit vahetada ja mänguasju talle osta :D

Nagu selle blogi pealkiri mõista annab, toimub kogu blogindus iseenesest. Et nagu kuidas juhtub, mis just momendil tähtis on. Ilma kindla teemata.
Kuuldes ja lugedes iga päev rõõmsaid beebiuudiseid pean ka lõpuks asja ametlikuks tegema.

Millalgi juulis, keset suurt ja kuuma Eesti suve peaks meie pere ühe liikme võrra suurenema. Esimesed rasked kuud on möödas. Esimesed kilod alla võetud. Loodan peagi ikka suurenevaid numbreid kaalul näha. Ega seda ülekaalu nii palju ka pole, et vaid alla võtta. Pool päeva kestvad iiveldamised unustatud ja suuremad uned praeguseks magatud. Täpselt õigel ajal ka esimesed liigutused ära tuntud. Seega kõik on hästi nii minu, kui beebiga. Sugu veel ei tea aga esimesel võimalusel uurime järgi. Aimdus/tunne, ema intsinkt jne. annab ühes suunas teada. Eks paistab kas õieti.

Kuna piigaga kogemus ees olemas, siis seekord sai tööl juba suht alguses teada antud. Nüüd on suur lootus juba märtsiks koju jääda. Tunnen, et mu vaim vajab seda ehk isegi rohkem kui keha. Seega on elu ise siinsele blogile uue suuna andnud, mis peaks puhuma hea mitu aastat :D