laupäev, 17. september 2011

Nete-Liis kasvab nii et mühiseb. Juba 5,6 kilo ning 63cm. Taas kilo juures ja 4 sendimeetrit otsas. Oeh. Kõik muu nagu eelmine kuu. Magab öösel ärkamata. Päeval on uni rahulikum tööpäevadel. Siis elamine tühi ja keegi ei siiberda ringi kogu aeg.




Pead hoiame järjest paremini ja jaksu ka kauem kõhuli olla. Arst kiitis piiga hästi fikseerunud pilku?! Samuti oskas lapse pealt öelda, et emme oli raseduse ajal väga rahulik :) laps nii rõõsa-roosa. Lõpuks saime eelmine kord ära jäänud süsti ka kintsu. Liisu oli päris vapper. Loomulikult oli algul nuttu aga süles oli vaikus kohe. Puusad on korras uh järgi.



Deisi on jätkuvalt õe vaimustuses. Liisu veel kannatab ta rahmimised ära. Kuigi paaril korral olen märganud ta viltust nägu, kui Deisi talle läheneb. Muidu talle meeldib õde jälgida. Deisist on abi ka mulle. Mõnel korral on ta Liisu isegi magama saanud. Tema õpetas Liisule tudulapi selgeks. Nüüd Nete-Liis uinud puuvillasest lapike näo juures. Söötmised, mähmete vahetuste abistamine ja muu meelelahutus on Deisi puhul igapäevased. Loomulikult minu valvsa pilgu all. Ei usalda neid omavahele. Deisi rääkimistest hoolimata satub vahel hoogu. Ja mis on loomulikult väga positiivne Deisi poolt, ei mingit armukadedust. Eks suuresti ka tänu sellele, et Liisu on ideaalne beebi ja tema kõrvalt jääb rohkem kui küll aega ka suurema lapse jaoks. Kõik saavad oma aja!














reede, 2. september 2011

Olukorrast "riigis"!
Sügis läheneb jõudsalt. Sama ägedalt toimub meie pisi-preili kasvamine. Kasv 1k1n juba 59cm(+5) ja kaal 4600g(+1000). Deisiga võrreldes on tegu ideaalse beebiga. Kui alguses oli neid tissi-otsas-rippumise päevi ja teinekord õhtuti ka gaasivalud, siis nüüdseks on mured lahendatud. Vähemalt gaasidega. Siiani pole ühtegi magamata ööd. Samuti ei ole pikki kisamistunde nagu esimesega oli. RP-ga nii hästi pole läinud. Iga päev väheneb tuntavalt.
Muidu Liisu naeratab palju ja kõigile. Samuti on "jutustamine" juba päris hästi selge. Lepib ka üksi voodis lesimisega. Lutt, mis alguses suht vajalikuks osutus, on nüüd kasutu. Kaks korda nätsutab ja viskab minema. Deisi oli see eest täitsa sõltlane.
Jalutamised meeldivad. Enamik ajast magab aga on ka uudistamisi. Vannitamine on elu mõnusaim tegevus talle. Mõnuledes paneb vahel silmad kinni. Eks pärastised protseduurid võtavad laste arust alati kaua aega ja siis antakse ka häälekalt teada, et kaua võib.
Elu on lill!

ps. Alumisi pilte vaadates on nagu sarnased aga ikkagi tugevalt oma nägu. Meie lootus pruunide silmade suhtes pole veel kustunud ;)