Oh aeg, oh aeg!
Ligi kaks aastat juba.
Enda puhul märkad halli karvakest siin ja veel süvenenud kurrukest seal. Et nagu ei toimugi midagi. Lapsed aga kasvavad mühinal. Eelmine sügis oli ajalooline meie peres. Ikkagi esimene koolilaps ja pesamunast lasteaialaps.

Kõik on kulgenud enamvähem ootuspäraselt. Deisi koolitee on olnud äärmiselt positiivne. Kartsin veidike kuna ta selline püsimatu ja ei suutnud  eriti kaua ühele asjale keskenduda. Eks oli ka kooli algul juhuseid. Mainiti jonnimist, mitte kaasalöömist, mossitamist. Aga kasvamas on juba täitsa arusaaja neiu kellega saab kõik asjad läbi arutatud. Mis peamine, lapsele koolis meeldib. Kohe niiväga, et üle õue tormatakse niipea, kui ma selja keeran ja peale tunde kohe üldse ei raatsita koju veel tulla. Matemaatika vajab rohkem harjutamist aga näiteks lugemine on väga palju paranenud just lapse omal algatusel. Laenutab kooli raamatukogust raamatuid mida siis õhtuti väikesele õele ette loeb. Joonistada väga meeldib. Kuigi alguses ei plaaninud ühtegi ringi teda panna, siis andsin lapse soovile alla ja välja valis mudilaskoori ning käelise tegevuse. Koori puhul ei mõistnud ta alguses miks enne laulma hakkamist peab harjutusi tegema. Nagu kehalise tund hakkaks :) 

Suvi 2013

Liisil algas lasteaed augusti lõpust. Nagu ikka, siis esimene aasta kulgeb üle kivide. Ma ei arvanud, et asi nii hulluks läheb. Räägin haigustest. Nete-Liis on väiksest peale päris terve laps olnud kuigi õde ikka aiast erinevaid viiruseid koju tõi. Ise sõimes käima hakates aga haarab ta küll kõik külge. Momendil oleme taas kodused teist nädalat. Sai peale tuulerõugeid neli päeva vaid käia. Nüüd siis oli silmapõletikud ja poolteist kõrvapõletiku +nohu/köha. AB kuur taas peal. Sel haiguste hooajal oli oktoobri lõpp kuni detsember äärmiselt raske aeg. Pole meie pere kunagi nii haige olnud.
Muidu on Nete-Liisist sirgunud üks paras jutupaunik. Veel enne lasteaeda oli arst kõne pärast mures. Ise teadsin, et lasteaias hakkab asi kiirelt paranema. Tegelikult juhtus vastupidine. Mitmeid kuid ei rääkinud lasp põhimõtteliselt terved päevad midagi. Peael aastavahetust toimus suur muutus. Nüüd jääb ilusti aeda ja õhtuti ei saakuidagi teda koju sealt. Jutustab palju ja lisaks paar laulukest ka :D Nagu suurele õele, siis ka Liisile meeldib väga joonistada. Tema värvimisi kiidetakse pidevalt. Kui teised teevad rühmas ühe töö, siis temal on pea alati kaks. Värvid talle meeldivad ja enamusi ka teab nimetada. Lõpuks räägib endast, kui Nete-Liisist. Varem ta lihtsalt eiras su küsimust "mis su nimi on".  Suured lemmikud on pusled, samuti legod. Mingi aeg mängis ka nukkudega. Vahva oli kõrvalt tema "lugu" jälgida. Momendil on need tegelased tahaplaanile jäänud. Lasteaias kirjeldatakse teda kui ideaalset lasteaialast. Sööb, saab omadega päris hästi juba hakkama. Magama jäämine võtab vahel kauem aega aga ikkagi magab ja teisi ei sega. Pigem kutsub lobisejaid korrale.

Esimesed uisuringid 2014

Juuli 2013

Kommentaariks: juuksed kasvavad. Juba on patse saanud pähe teha aga kaua need ei püsi. Nagu Deisilgi.

Meie väike neiu saab peagi 7-kuuseks. Poole aasta parameetrid olid 8400g ja 72,1 cm. Hoiab saledat joont jätkuvalt. Toidukogused pole vahepeal suurenenud. Kaks tahke toidukorda päevas ja piima vahepeale. Hambaid jätkuvalt kaks. Selili naljalt enam ei püsi. Kõhuli keerutab end mööda põrandat edasi. Üritades end käpuli saada, libistab tagurpidi. Tihti tuleb Liisut laua või voodi alt välja päästa.


Täna lõunal hakkas lõpuks ka otse liikuma end käega tõmmates. Seega ROOMAB lõpuks ometi. Kui põlved, põrand, püksid ja sada muud asja nii libedad ei oleks, siis ka käputaks juba. Magamises pole mingeid muutusi. Ikka voodi ja silm kinni. Tõe huvides pean mainima, et kord kaks kuu jooksul ta tõuseb öösel üles. Teeb nalja, sööb kõhu täis ja magab edasi.

Deisi "kaotas" juba teise hamba 21.jaanuaril. Hetke seisuks on 2 kaotust ja 4 võitu. Eile hakkas ülemine vasak loksuma. Niiet piigal on hoog sees. Muidu temaga muret pole. Vahel läheb Liisuga hoogu. Siis vaja natuke korrale kutsuda aga nii armas on neid kahte koos vaadata. Deisi oli nüüd haige. Lõi 39 palaviku kaheks päevaks. Tänaseks on järel nohu ja köha. Kuna väljas ka nii külm, siis lasteaeda ei oleks nagunii viinud. Viimased uudised on, et terve rühm on puudu. Kes külma, kes haiguse pärast. Vot nii. Tema kodusviibimine aga hakkab vaikselt minu närvidele. Ta nii aktiivne.

Aega juba omajagu möödas. Lapsed kasvavad. Osad saavad juurde, osad kaotavad. Tihe aeg.

Lihtsalt paneb imestama, kui kiiresti tänapäevalapsed arenevad. Siiani paneb pead vangutama Deisi suurus. Kuhu see plika küll kasvab. 5,5 aastasena 122cm ja 24kg. Jalanumber juba 31-32. Appi-appi!! Samas ootasin suure õhinaga esimese hamba kukkumist. Vanuses 5a6k3p see sündmus juhtus. Täitsa äkki oli hammas näpuvahel. Esimene, mis tuli täpselt 5a2k tagasi.

Mõni päev hiljem näitas Deisi uusi purihambaid, millel otsad juba väljas. Seega kaotas ühe aga sai kaks uut asemele. Ees loksub juba ka teine. Seega hambahaldjal on tihedad töökuud ees.
See aasta oli Deisi lasteaia jõulupidu Vudilas. Vahva üritus. Kaks tundi kestis. Kuna algus oli kell 16.00 ja tunnike oli üritus ka väljas, siis oli Liisuga veits tegemist. Teatrit me kahjuks ei näinudki kuna kisa ja külma eest pistsime kahekesi suurde majja peitu. Hiljem oli sees meisterdamisi ja pillimängu ning muidugi jõuluvana. Selline masuaegne pikk ja kõhna. Nete-Liis oli omas elemendis lauluringis, kilkas kaasa ja oli suhteliselt heatujuline arvestades üle 2 tunni ärkvelolemist. Sel õhtul koju jõudes oli kogu seltskond läbi, täielikult.


1.Deisi-Anelle Vudilas 20.12 2. Nete-Liis isadepäeva pidu nov. 2011

Liisu sai uue luti ja enne vana hävitamist tahtis Deisi titaks olemist proovida.
Nete-Liis on praegusks 5-kuune juba. Olemuselt on ta endiselt ideaalne laps. Öösel magab 11-13 tundi jutti. Ärkab heatujulisena ja on üldse ääretult rõõmus laps. Tahab omaette nohiseda, samas oskab ka tähelepanu nõuda. Viimast sai ta omajagu kuna issil puhkus 2 nädalat ja siis ei käi ka Deisi lasteaias. Täna oligi üle pika aja esimene päev ilma suure õeta ja kohe mõju olemas. Omaette tekil susserdas end pidevalt kõhuli. Siiani oli keeramine peaaegu olematu peale esimesi keeramisi. Oleks ka aeg. Vanust selleks juba parasjagu. Hammastest ei saa ka Liisu juures mööda minna. Deisi pakkus oma hammast talle aga Liisu ei võtnud vedu. Oli mul detsembri alguses erakorraline arstikülastus, kui tarkusehammas põrguvalu tegema hakkas. Tuli oma hirmuga silmitsi seista ja minna. Hiljem kodus hakkasin Liisu igemeid masseerima nagu iga päeva ja esimese kiku serv oligi tunda. Õnneks ei olnud ige paistes ega tekkinud palaviku.


Juba 1,5 kuud saab Liisu lisatoitu. Kohe alguses ei suutnud ta maitsmisega piirduda. Ikka nii, et kõhu täis saaks. Ja isu on tal hea. Kaks korda päevas. Lõunal soolane ja õhtul midagi puuviljadega. Saime Hippilt kingiks pudrupaki ja see meeldis talle eriti. Samas panen rõhku ikka soolasele, et ei tekiks hiljem probleemi, et laps köögivilju ei söö. Kuna Liisu teine laps, siis olen igasugustest raamatutarkustest vabam, kui Deisiga. Liisu lemmikuks on kujunenud pasteedi võisai. Nii naljakas kuidas ta ümiseb mõnust seda mul süles süües :). Lisatoit pole seedimisele kuidagi halvasti mõjunud. Pigem vastupidi. Varem käis kakamine pikemate vahedega. Nüüd aga saame päevas ikka korra kirja.
Nete-Liis 5-kuuse andmed. Kaal 7900g ja pikkus 69,5cm. Kasvab õhtlaselt nii pikkusesse, kui laiusesse.

Täna sai Nete-Liis linnukese kirja keeramises. Hoolimata mu igapäevastele meelitamistele siiani mingeid edusamme polnud. Nüüd aga kõrin käes ja rätik hunnikus kõhu all tuli esimene ära. Nii vahva!

Kui õigel ajal kaameraga nina ette sattuda, siis saab sellise nunnu seeria. see pole mingi uudis enam, et Liisule meeldib magada. Ikka öösel. Päeval teeb kohustusliku osa ära aga ei enamat. Ööunne jäämine on meil aina varasemaks jäänud. Viimastel päevadel ei eeldanud üldse, et last kell 18.00 uinakule sättides ta magabki hommikuni välja. Kuigi nii tark olen küll juba, et panen igaks juhuks tuduka selga. magab ta sellest hoolimata täitsa hommikuni. Täna küll tegi häält kell 6.00 aga emme autopiloot suras luti suhu ja piiga venitas veel tunnikese unele otsa. Varsti on kella keeramine. Mis siis saab? Jääb lõunast juba ära :)

Hea ikka, kui ma ei peagi oma aega võtma poole kolmeni öösel. Saan tegutseda juba täitsa normaalsel kellaajal ja üritan üheks teki alla ronida.

Elu on lill!!

Niisiis. Käsil 39. nädal. Lõpp juba paistab kuigi tunnet veel ei ole. Samas on teist päeva alakõhus torked, mis teevad olemise ärevaks. Minu lootus, et rauaga on kõik korras, kustus. Jätkuvalt langeb, nüüdseks 105. Võtan lisarauda lisaks ämma maasikatele, mis kaovad kastist minutitega. Momendil ei plaani sügavkülma panna kuna ei söö peale minu keegi teine kodus moosi. Seega kõik värskelt sisse. Peale sünnitust nagunii ei saa süüa. Seega kaal on uues kümnes nüüd. Sama lugu on kõhu ümbermõõduga. Mina aga rõõmus roosa rase. Viimane nädal kuidagi kergem olla. Isegi tänasest kuumusest hoolimata. Kui varem oli soov, et võiks kohe ära sünnitada, siis nüüd tahaks 11. juulini ikka ära oodata. Siis algab emal puhkus ja sõidavad Virumaalt siia toeks. Nii ei tekiks probleeme Deisi paigutamisega, kui asjaks läheb. Ega muidu ka on sellega korras kuna elame linna lähedal, kus käe-jala juures teine vanaema-vanaisa. Vahemaad ei ole pikad. Aga siiski parem, kui ei pea keset ööd last kuhugile vedama hakkama. Seega 11. juulini ühes tükis! Pean oma koristamise tuhinat veidikene veel taltsutama. Kott on juba 1,5 nädalat pakitud. Vanker ja turvahäll ootavad uut preilit. Sama lugu kahe suuuuuure sahtlitäie roosade riietega. Niiet kui see momendil preili on endale vahepeal miskit juurde kasvatanud teatud kohta, käib kutt järgnevad pool aastat roosas ringi.

Vaikselt tiksun lõpupoole. Eelmine nädal jäi kõhutõve tõttu tavapärane äe visiit ära. Täna sain siis 5 viimase nädala tulemused. Mainima peab muidugi head päeva valikut linnas patseerimiseks. 32 kraadi suht "hea" selleks. Õnneks pidasin ikka vastu. Võeti verd, piss korras. Kõhu ümbermõõt 3cm suurenenud, vererõhk normis, paistetusi pole. Loomulikult parim uudis see, et kaalu juures vaid 1,7kg. Kokku seega täpselt arvutades 13,8kg kuu enne väidetavat sünnitust. Pole paha ma ütleks. Piiga siiani peaseisus. Kolme nädala pärast tagasi, siis ka vereanalüüsi tulemused teada. Enesetunne annab lootust, et hemoglobiin eriti kukkunud pole. Lõpetuseks väike pildiseeria.

Elu on momendil täielik jo-jo. Ainult ma pole tuvastanud kelle käes jäme ots on ja kes see jobu on kes peal üles kerimist kõik alla tagasi lööb. Eile oli ideaalne päev. Piigaga mingeid muresid polnud. Sai söödud, lõbus, mängis. Enda kurgujamast hoolimata oli olemine ka mul okey. Täna aga on kõik vastupidi. Mitte miski ei lähe. Täielik masendus peal. See mida eile söödi, täna enam ei saa või ei taha. Minu olukorras, kus niigi üle keeratud hormoonid, ei kannata mingit virinad ja vigisemist. Kõike seda veel vähemalt nädalajagu ees. Ning karta on, et mingi hetk läheb hullemaks (kattude eemaldumise aeg). Ei taha enam.

Totaalne ahastus on :S
Eile spetsialisti jutul käies, saime üllatuslikult juba homseks opile aja. Samas sai tõeks kartus, et ka mandlid lähevad eemaldamisele. Verenäit pidi nii jube olema, et iga arst läheks selle peale pöördesse. Täna on veel ees uus vereproov haiglasse kaasa võtmiseks. Ma, loll, hakkasin googeldama ja nüüd suutnud end pöördesse ajada homseks. Kuigi kaasa pakkus ennast lapsega koos minema, ma siiski keeldusin. Ega mul targem kodus istuda. Momendil tunnen end füüsiliselt hästi. Aga hirm on sees. Kuidas ja kas üldse peaks piigat ette valmistama homseks?! Ei oska midagi öelda. Vaid seda, et järjekordne arstile minek ja ta peab vapper olema.

Eluke nüüd seal maal, et käsil teine nädal puhkusest. Ei-ei, mitte SEE puhkus. Mul muud "jama" saada lausa 41 päeva. Dekreeti alles aprilli lõpust. Need arvukad puhkusepäevad päästsid mu. Ei tea, kas vanus või miski muu viie aastaga nii palju mõjutab aga seekord kuidagi raskem. Deisit kandes pidasin peaaegu dekreedini vastu. Või siis olin tol korral esmarasedana loll/rumal ja ei osanud ennast hoida?! Eks üks peamine põhjus on teatud valutav koht, mille vastu pole muud rohtu, kui puhata, pikutada, istuda jne. Tööl 12 tundi jalgadel olles pole see eriti reaalne ja paraku ei ole seal ka võimalik lühemaid päevi korraldada. Nii ma siin nüüd kodus mõnulen. Kui haige lapse kantseldamine sinna alla käib.

Kahjuks jah on see talv meie pere naispoolele karmim, kui kõik eelnevad. Ise olen kaks korda haiguslehel olnud ja ühe korra sain sülle kukkunud vabade päevade ajal külmetusest lahti. Deisi Anelle samamoodi hädas palaviku jms. Kolm päeva sai aias käidud ja täna hommikul taas kuum. Aga mis ikka oodata, kui sellise jubeda tuulega õues käies käed ja jalad märjad on. Vesine ju igal pool. Selles mõttes tunnen sel talvel ennast "normaalse" lapse vanemana, kelle järeltulija käib nädal lasteaias ja kaks nädalat ollakse kodus haiged. Siiani oli ta üks tervemaid lapsi.

Deisi Anelle on tänase seisuga 4a 9k 24p noor :) Kaalub kuskil 21-22kg ja pikkus u. 114-115cm. Samas riideid ostan juba suurusele 122. Viimasel ajal ta ei oska seisukohta võtta kumba rohkem ootab. Kas oma sünnipäeva 26.mail, kui ta viieseks saab ja talle kaua oodatud roosa rattakiiver kingitakse. Või siis väidetavalt väikese õe sündi keset juulit, et temaga jalutamas käia, pampersit vahetada ja mänguasju talle osta :D

Nagu selle blogi pealkiri mõista annab, toimub kogu blogindus iseenesest. Et nagu kuidas juhtub, mis just momendil tähtis on. Ilma kindla teemata.
Kuuldes ja lugedes iga päev rõõmsaid beebiuudiseid pean ka lõpuks asja ametlikuks tegema.

Millalgi juulis, keset suurt ja kuuma Eesti suve peaks meie pere ühe liikme võrra suurenema. Esimesed rasked kuud on möödas. Esimesed kilod alla võetud. Loodan peagi ikka suurenevaid numbreid kaalul näha. Ega seda ülekaalu nii palju ka pole, et vaid alla võtta. Pool päeva kestvad iiveldamised unustatud ja suuremad uned praeguseks magatud. Täpselt õigel ajal ka esimesed liigutused ära tuntud. Seega kõik on hästi nii minu, kui beebiga. Sugu veel ei tea aga esimesel võimalusel uurime järgi. Aimdus/tunne, ema intsinkt jne. annab ühes suunas teada. Eks paistab kas õieti.

Kuna piigaga kogemus ees olemas, siis seekord sai tööl juba suht alguses teada antud. Nüüd on suur lootus juba märtsiks koju jääda. Tunnen, et mu vaim vajab seda ehk isegi rohkem kui keha. Seega on elu ise siinsele blogile uue suuna andnud, mis peaks puhuma hea mitu aastat :D

Hei taas!

Märkamatult kuum suvi lõpuks möödas ja käes minu lemmik aastaaeg. Samas pole meelt mööda selle ajaga kaasnevad "lisandid". Kaks kolmandiku perest on nohu käes. Piigal juba läheb üle aga endal nina paks otsas.

Tänu kuumale suvele veetsime enamiku oma puhkusest Virumaal minu vanemate kodus. Natuke sai vanemaid ka aidatud talvepuudega aga enamiku ajast üritasime selle palavuse üle elada. Sai palju meres käidud. Meie piiga, kes algul keeldus vette minemas on nüüdseks täielik kala. Mõned pildimeenutused suvest 2010.

1. Väike Maili

2. Mattias

3. Deisi Anelle

4. Õde lastega külas

5. Deisi Kohala hobustega

6. Luunja jaanituli

7. Deisi Anelle = kala

****************************************************************************

Sügis tähendab seeni ja neid me oleme korjamas käinud. Kui turg on viimasel ajal suuuuuuri kivipuravike täis, siis meie saak piirdus kukeseente ja pilvikutega. Esimesed meile ja pilvikud ämmale-äiale.

pildistas Deisi Anelle

Armas avastus kodus puhastama hakates.

Piiga istub kolmandat tundi laua taga ja värvib raamatut, mille jõuluvana eelmine aasta tõi. Milline püsivus :) Poole silmaga vaatab Jääaega ka.
Endal on mingi tühi periood käimas. Natuke oleks käsitööd vaja teha aga mis olulisem, palju rohkem veel TAHAKS teha, kuid "miski" seisab ees. Haapsalu sall ootab pitsi näiteks. Aga jah. Momendil on elu suht tuim. Vähemalt pole keegi haige. Hea seegi..

Nii tüüpiline.

Siia satun ikka siis, kui miskit kurta on.

Ok, teen ruttu.

Piigal õnnestus oma esimesed õmblused saada. Esmaspäeva õhtul lõunakas vastu treppi. Ei saa ju lapsele ette heita, et ta tädidega koos uisupiruette tahtis teha. Vist öeldakse, et esimese asjana tuleb kukkumine ära õppida, isegi "kuival maal". Läks veidi kehvasti ja arstitädil tuli kaks õmblust otsa ette teha. Õnneks on kõik korras. Tukk varjab kõik ära. Järgmine esmaspäev läheme niite välja võtma. Ei tea mis nad seal Maarjamõisas talle tuimestuse nime all enne õmblemist süstisid, kuid piiga paneb nagu ahv ringi. Jube energiline. Eks selles ka oma "süü", et ta ju kodune. Lasteaias harjunud oma energiat hoogsasti kulutama. Ma õnneks nädalavahetusel tööl ja piiga issi mure :)

Muidu elu täitsa jonksus. Rütm on paigas lõpuks ometi. Nüüd peaks veidi endale mõtlema. Väikesed plaanid on. Eks paistab mis novembris selgub. Siis ka lähemalt ehk.

Oi kuidas mulle ei meeldi probleemide lahendamine. Peidaks pea liiva alla ja eks viimase hetkeni ka seda taktikat kasutan. Seal liiva all saab igasuguseid keerkäike mõeldud, lahendusi ennustatud jne. Aga praktika näitab, et lõpptulemus ei kujune üldse raskesti saavutatavaks. Tuleb lihtsalt endale kindlaks jääda ja RÄÄKIDA, oma mõtted sõnadesse panna.
Momendil olen kahevahel, kas nõuda oma õiguseid nüüd ja praegu või hoida omapoolne vastutulek tuleviku tarbeks tagataskus. Ühest küljest oleks teine variant kasulik ja leiaks ka rakendust, olen selles täitsa veendunud. Samas see annaks esialgu teisele poolele "õiguse" mööda hiilida minu õigustest ja ka seadustest ning suurendada oma arusaamist, et nii käituda ongi igati loomulik ja vastupidist väitvad tegelased on lihtsalt tüütud putukad keda suure suu pärast terroriseerida ja ähvardada. Tegelikult antud situatsioonis ei olegi mina see, kes peidus kükitab.
Teine osapool loodab, et teema jutuks ei tule ja ei peaks tekkivat probleemi lahendama.
Krt, liiga palju on praegusel ajal vaikivaid, hirmul inimesi. Kel hääl, see tehku end kuuldavaks.

Minge välja päikest püüdma ja grillima!
Ärge siiberdage mööda kaubanduskeskuseid!
Tahan ka jaani pidada krt!