Aasta täis

Raske uskuda, et tõesti juba aasta möödas. Aga nii see on. Aasta tagasi juhtus nii. Nüüd on sellest pambust kasvanud iseteadlik väike preili, kes ei lase endale liiga teha ja võitleb oma soovide eest. Iseloomuga nagu kõik meie pere naised. Kohe kohe on lõikumas 9. ja 10. hammas. Kaheksa on suus alates 9.elukuust. Suureks üllatuseks ja muidugi rõõmuks hakkas Nete-Liis täpselt 11.kuul kõndima. Päevapealt. Nüüd on täitsa meister. Harjutab jooksmist. Jalanõud aga pole veel erilised lemmikud. Vankris kisub ka sokid jalast. Juuksed ikka vähehaaval kasvavad. Deisiga võrreldes on veel vähe. Rääkimine pole edenenud. On Papa, Õde, Aitäh, Tita. Dadaa. Emme tuleb väga harva.
Söödakse meil kõike ja palju ja koguaeg. Mitte midagi tagasi ei lükata. Hommikul saab veel oma rpa. Aga muidu sööb sama, mida ülejäänud pere. Mõned püreed on tagavaraks kapis igaks juhuks. Teine asi, mida Liisi jätkuvalt hästi teeb on magamine. Muutunud pole muud, kui päeval on jäänud nüüd üks uni u.2-3t. Öösel magab jutti ärkamata hommikuni. Lux..
Püsimatu neiu, kes kogu aeg liigub. Vankriga sõidud on hooti piin. Ikka ise. Aga kivid on huvitavad ja kõlksuvad hamba all ägedalt ja iga toigas vaja järgi proovida. Magama naljalt enam väljas ei jää. Isegi 1,5t autosõit möödus ärkev olles, kuigi uni oli suur. Oma voodis ikka kõige parem. Samuti on raskusi suures voodis magama jäämisega kuna piire pole ja sahmerdatakse palju, 2t on rekord.
Kui Deisil oli probleeme väiksena meeste usaldamises, siis Liisil on just vastupidi. Naised on out alates vanaemadest. Õnneks 16.aastane vennatütar on tema jaoks piisavalt noor, et maal olles sain lapse talle hoida anda. Mehed aga meeldivad, väga. Poejärjekorras koputab onudele seljale ja naeratab. Igal võimalusel otsib seltsi. Kõige lemmikum on onu Avo, kellele ainukesena lööb käed kaela ümber ja ta võikski nii jääda. Sama onu pidi kunagi Deisi mitme aastasena kommidega lõpuks ära ostma. On ikka lapsed erinevad. Liisi aga teeb minu elu natuke raskeks sellise valikuga kuna nüüd ei saa vajadusel anda last ämmale hoida.
Selline meie aastane Liisi ongi. Aktiivne pereliige, kes ei jää sammugi teistest maha. Tihti on esimesena ukse juures, et õue saada. Esimene, kes külmkapi ees näljasena lärmi lööb. Ja kindlasti on ta esimene, kes kuuleb vee sulinat vannis ja sinna sisse hüpata soovib. Meie Totsa, Nossa ja suure söögiisuga Nälg :D

Palju õnne esimese puhul!!

13.juuli õhtul heitsin 23.00 magama tundega, et järgmine päev pean hakkama oma sõnu sööma. Sain vaevalt neli tundi magada, kui vastik tuikav seljavalu mu äratas. Hetk hiljem oli ka kõhuvalu platsis. Hakkasin vaikselt pikutades aegasid vaatama, 10 minutilised. Paari tunni möödudes ei tahtnud enam voodis olla. Ringi kõndides veidike pikenesid vahed ja muutusid ebaregulaarseks. Kirjutasin varahommikul vennale facebooki õnnitluse ja andsin mõista, et ehk ikka saab kingituse järjekordse õetütre näol. Vastu hommikut sain veel tukkuda enne, kui ülejäänud rahvas ärkas. Kuni 11.30 ei toimunud suurt midagi. Et nagu oli ja ei olnud ka. Sai enne lõunat veel laste ja vanematega ujuma mindud. Väljas liikudes hakkas taas pihta ebaregulaarsed valud. Mingi hetk ei tahtnud enam kõndida ka ja nii istusin auto tagaistmel ja kudusin sokke :) Peale ühte käisime veel mehega Tartus poes. Seal läks olemine suht kahtlaseks. Kodupoole sõites tekkis väike ärevus sisse. Kodus mõtlesin, et täna jääb söök tegemata ja vaatasin oma koti üle. Viimased asjad sisse, pesust läbi ja minekut. Eelnevalt tuli Deisile asja selgitada. Õnneks läks hästi ja peale vastikut Tartu kesklinna läbimist lõunasel tipptunnil, olime 14.45 haiglas. Selle sõidu ajal oli ka mehe ärevus tuntav. Vastu võttis meid meeldiv noor ämmaemand. Kohe pandi ktg käima. Terve aeg valutasin kuskil 6minuti tagant. Teadsin juba siis, et koju lähme juba kolmekesi. Minu suuuureks üllatuseks ja rõõmuks muidugi oli avatus kell 15.30 juba 6cm. Seda siis alates kuskil 12-st, kui valud õues enamvähem regulaarseks läksid. Haiglasse jõudes olid vahed 5-7,8 minutit. Saanud selga haigla sexy-ürbi suunati mind kohe vastas asuvasse sünnitustuppa. Mees läks autost kotti tooma ja ämmaemand pani uue tita jaoks juba riided valmis ja pakendas instrumendid lahti. Et ikka kõik valmis oleks, kui kiireks läheb. Nii ma siis jalutasin pooltundi mööda palatit ringi.

Olemine oli suht normaalne alguses. Järgmise pooltunni istusin põhiliselt voodiserval. Kell 16.30 kutsus mees äe, et avatust kontrollida. Kartis kuulda, et midagi erilist muutunud pole aga võta näpust. Lootekott oli nii all väljas, et avatust kontrollida ei saanudki ja äe soovitas katki teha. Nõus. Peale seda oli selge, et täisavatus ja sinna lauale ma jäingi. Sel momendil oli jube hea pikali olla. Alustasin puhkumistega. Kella enam ei vaadanud kuna kõik käis kiiresti. Mingi hetk tekki "häda" ja algasid pressid. Esimene, teine, kolmas jne. Mingi hetk hakkasin alla andma. Tüüpiline enne lõppu ära kustumine. Teiste ärgitav sõna sundis edasi töötama. Siiski tekkis väike hetk, kui beebi jäi kitsamasse kohta kinni ja südametöö veidi aeglustus. Õnneks saime sellest üle ja peale ma-ei-tea-mitmendat pressi sündis meie preili. Kell oli 17.22.

Ise higist nõretav aga üliõnnelik ning mehel kergendus näost näha. Vaeseke pidi vist sõrmedest ilma jääma presside ajal, kui temalt tuge vajasin :) Beebsu hakkas kohe kõhul ringi sibama. Nälg oli suur aga minu püüdlustest hoolimata ei suutnud ma talle selili olles rinda anda. Nii me maadlesime üle tunni veel laual kuni mind õmmeldi ja seda tuli palju teha. Sain 2.astme lahkliharebendi. Vana lõige ise ei rebenenud ega andnud ka järgi. Ka seesmisi pisteid tuli palju. Oli piiga ju suur oma 36cm pea ümbermõõduga. Kaal 3838g ja pikkus 54cm.

Kuskil 19.30 sai beebi lõpuks riided selga ja papa sülle. Ja siis tissi otsa. Samal ajal toodi mulle ka süüa. Sai lausa sooja putru ja hiljem veel jogurtit. Mina söötsin piigat, mees söötis mind. Kõik rahul ja õnnelikud. Seekord oli endal olemine super hea. Peale esimest sünnitust oli hgb nii madal, et olin tilguti all ja omal jalal palatisse ei jaksanud minna. Nüüd aga oleks vist lausa maratoni võinud joosta. Kuigi jah, jalad ei tahtnud päris kindlalt veel kanda aga ise ma seekord ikka teisele korrusele perepalatisse kõndisin. Minu õnneks saime viimasele vabale palatile jaole. Palat nr. 1+3 ! Olime sel päeval viimased sünnitajad ehk kümnendad. Üks paar kaksikuid andis päeva tulemuseks 11 beebit.

1-päevane Nete-Liis

Hei taas!

Märkamatult kuum suvi lõpuks möödas ja käes minu lemmik aastaaeg. Samas pole meelt mööda selle ajaga kaasnevad "lisandid". Kaks kolmandiku perest on nohu käes. Piigal juba läheb üle aga endal nina paks otsas.

Tänu kuumale suvele veetsime enamiku oma puhkusest Virumaal minu vanemate kodus. Natuke sai vanemaid ka aidatud talvepuudega aga enamiku ajast üritasime selle palavuse üle elada. Sai palju meres käidud. Meie piiga, kes algul keeldus vette minemas on nüüdseks täielik kala. Mõned pildimeenutused suvest 2010.

1. Väike Maili

2. Mattias

3. Deisi Anelle

4. Õde lastega külas

5. Deisi Kohala hobustega

6. Luunja jaanituli

7. Deisi Anelle = kala

****************************************************************************

Sügis tähendab seeni ja neid me oleme korjamas käinud. Kui turg on viimasel ajal suuuuuuri kivipuravike täis, siis meie saak piirdus kukeseente ja pilvikutega. Esimesed meile ja pilvikud ämmale-äiale.

pildistas Deisi Anelle

Armas avastus kodus puhastama hakates.

Huvitav kummale meeskonnale Luunja kohal kogunevad äikesepilved kurja kuulutavad? Või ei tule ka seekord luuavarrest pauku nagu eile. Tahan vihma, palju, et paljajalu lompidesse plätserdama minna :) Nagu lapsepõlves Kohalas. Kisuks ka piiga välja. Mõõõõnus!

Saime täna ikka linna piigaga. Kui muidu ei raatsi hommikuti tõusta isegi selleks, et piiga 200m eemal lasteaeda viia viimasel minutil, siis linna minekuga on teised lood. Kus sa siis magad, kui ees terendab vaba voli linnas ringi käia ja šopata (puhkuseraha!). Sellises olukorras saavad naised helikiirusel omad toimetused valmis. No problemo!!

Väga õnnestunud päev oli. Piiga oli lihtsalt võrratu, kui mitte arvestada tema ära kadumist Lõunakeskuses. Kõigest pool minutit silmad mujal, olles eelnevalt ära minemist keelanud ja läinud ta oligi. Mu oma töö juures. Ausalt , jutid käisid seest läbi. Olin juba suundumas turvade ja infoleti poole, kui ta naeratades selja taha ilmus. Pikk seletustöö teemal, miks niimodi teha ei tohi. Palju sellest temani jõudis, eks järgmine kord näeme. Üldse on igasugune minemine viimasel ajal probleemiks. Samuti teeb muret täiesti vaba suhtlemine võõrastega. Kui mõni pahalane peaks käest kinni võtma ja eemale viima, siis usun, et ta läheb kõhklusteta. Jube. Tuleb hakata veel rohkem sel teemal temaga vestlema.

Linnast saime kõik, mis vaja. Plikale sandaalid poole hinnaga. Ealeski ei raatsi 400.- sandaale paariks kuuks osta. Pool sellest on suht norm. Ja muidugi on tegu roosa värviga. Eile üritasin pool päeva piigat nõusse saada, et juuksurisse minna. Kaua ma nüsin ta tukka, rikun veel ära. Aga seekord veel ei õnnestunud. Lisaks momendil pisikeste tüdrukute seas populaarsed vidinad nagu Hello Kitty ´ga juuksekummid (kallid aga vajalikud) ja Pet Shop loomake. Need on nii armsad loomakesed :) Peaks Tartu Mänguasjade muuseumis ära käima, et meelde tuletada oma lapsepõlve vahvaid lelusid. Muidu liiga tihti kadestad tänapäevalapsi tohutu valiku pärast. Kõrvalt on lahe jälgida milliseid lugusid ta oma veel nelja loomaga välja mõtleb. Peamine tegevuskoht on mamma poolt kingiks saadud miniköök.

Vahepeal on müristamine vaibunud. Mees ennustab Saksamaa võitu. Mu jaoks pole vahet, kes. Loodan, et läheb penatli löömiseni välja. Vot see on põnev!

Paariks päevaks taas onlines.
Sai viis päeva järjest tööl käidud. Uh. Rohkem nii ei tee :S Kuigi rahaliselt, mis oligi peamine põhjus, tasus ära aga nii keha kui vaim on väsinud. Nüüd vaja kahe päeva jooksul end veel kaheks päevaks ette valmistada, siis saab pikka nädalavahetust nautida. Täna jätsin piiga koju, et koos üks tore päev veeta. Kuigi väsimus murrab, siis ometi on lapsega vaja tegeleda kuna viis päeva pole praktiliselt näinud. Käisime linnapeal, mängutoas ja poodides. Täna oli lausa lust temaga liikuda. Käitus korralikult ja kõndis ise. Koju sõites jäi bussis magama. Nüüd postimees.online lugedes oli tark tegu täna linnas käia. Paistab, et homme on suur kaos igal pool. Saangi kodus rahulikult oma Noro lõnga kududa. Piiga läheb ikka aeda, sest emmel vaja omaette ka puhata :)
Tööl käimisel on üks suur pluss. Mitte üks palk peres juures. Vaid see, et issi on "sunnitud" lapsega rohkem aega veetma. Siiani oli ju emme kogu aeg kõrval, olemas. Nüüd aga tuleb issil ise hakkama saama näiteks lapsele kapist riiete otsimisega ja kõhu täitmisega. Samuti lõbustamisega tegelema. Laupäeval enne suurt äikesetormi jõudsid Elistveres käia ja Kalevipoja teemapargis. Samuti käiakse õhtuti enne mulle järele tulemist Laululava mänguväljakul. Ausalt, varem meie peres nii ei olnud. Ma võin näiteks ühe käe sõrmedel üles lugeda kordi, kui meie issi lapsevankriga on üksi jalutamas käinud.
Tubli issi! Laps rahul ja emme ka :)

Juuni käes ja mul kaks ametliku tööpäeva seljataga. Mis muljed, tunded? Ausalt? Raske, väga raske.Esmaspäeval olin täiesti üksi kuna eelmine nädal lasti veel üks abiline lahti. Seega tuli teha kolme inimese tööd ja see oli leebelt öeldes karm. Alates hommikust 6 tundi jooksmist (tööpäev on 12 tundi). Ülevalt alla, alt ülesse. Enamik asju olid uued. Kuigi käisin eelnevalt kolm päeva kohal, siis ikkagi midagi ei tea, üles ei leia. Klimp kurgus ja silmad märjad. Jep, kaks korda. Uskumatu onju?! Aga ma ei arvanud, et see niiii raske olema saab. Mul pole midagi töö tegemise vastu aga see ei olnud normaalne enam. Praegusel ajal minnakse oma koondamistega ka liiale. Palka vähendatakse aga koondamiste tõttu jääjate töökoormus ju tõuseb. Seega teed vähema raha eest varasemast rohkem tööd. Pole ju normaalne. Siis öeldakse, et raskel ajal tuleb kokku hoida. Hoiamegi, meie, lihttöölised. Samas kui ülevalt pannakse julmalt "näkku". Et nagu meie anname endast kõik aga ülevalt midagi vastu ei saa.
Segamini ja stressis pereelust ma parem rääkima üldse ei hakka. Kohaneme aga momendil on seis masendav. Endast on kahju, mehest on kahju, lapsest on kahju.

Pole siia kaua midagi kirja pannud ja ega nagu olegi midagi, veel. Kui kõik hästi läheb, st. piiga haigeks ei jää, siis alates järgmisest teisipäevast hakkab tulema lasteaiajuttu. Nimelt on grupp avatud ja esimesed juba harjutavad. Ootame-vaatame, mis sest saama hakkab.
Momendil aga naudime parimat ilma siin Tartumaal. Lihtsalt fantastiline. No lund võiks veidi rohkem olla, kuid samas on niigi hea.
Just selline sompus ja härmas ilm ongi. Samas on kõik nii õrn, et kui natuke puuoksa sakutada, siis on kõik kadunud.

Edda Pauksoni aastahoroskoop 2009 neitsi kohta.
Neitsi

Sel aastal suunate oma tähelepanu lastele. Olete nendega suhtlemisel ja tegelemisel ehk liiga range ning ei talu vähimatki vasturääkimist.
Analüüsige ennast ja püüdke olla veidi leebem ning paindlikum, siis on teil ehk kergem nendega usalduslikku kontakti saavutada. Planeediseisud on tegelikult soodsad lastele eluks vajalike teadmiste, oskuste ja juhiste jagamiseks.
Suhted töökaaslastega ei ole sugugi halvad, pigem peate jälgima, et ei muutuks k õ i g i g a ülearu vabaks ning avameelseks. Abistate meelsasti oma töökaaslasi ja saate nende poolt samaga ka vastatud. Kohati võib esineda aga üksteisest möödarääkimisest tingitud segaseid olukordi.
Tervis peaks olema hea, olenemata teie töökoormusest. Ka kroonilised haigused, kui teid peaks mõni vaevama, on kergemini ravitavad.
Kui töötate tervishoiusfääris, olete väga hoolitsev ja samas edukas oma tegemistes. Paljudel Neitsidel võib tekkida tõsine huvi meditsiini ja sellealaste saavutuste vastu, võimalik, et võtate nõuks isegi meditsiinialaseid õpinguid alustada.
Olete sel aastal tõsine, kohusetundlik ja töökas, on oht end ka tööga liialt ära väsitada. Lõbustused ja meelelahutus teid eriti ei huvita, või ei jätku teil selleks aega. See võib tekitada tunde, et elu on liiga rutiinne. Kohati kipute kõike ja kõiki, sealhulgas ka ennast, ilma igasuguse põhjuseta kritiseerima. Võite olla kohati ka üsna kehvas tujus, eriti siis, kui mõni töö ei suju nii kiiresti ja korralikult, kui lootsite.
Teie abielus ja tööpartnerlussuhetes on oodata igasuguseid üllatusi ja ootamatusi. Mõnigi tööalane partnerlus võib ootamatult oma lõpu leida. Ja sama ootamatult võib alata ka mõni uus. Abielus ei ole mõtet teha äkilisi muudatusi, isegi siis, kui peaksite kaasaga ägedalt riidu minema.
Oodake veidi, peagi näete, et olukord stabiliseerub ja elu läheb isegi paremaks. Pärast äikest on ju alati õhk meeldivalt värske. Mõni Neitsi võib endale ootamatult leida romantilise partneri, mis võib muuhulgas viia ka kiire abiellumiseni. Võtke siiski hetk mõtlemiseks, enne kui abiellute.
Sellegipoolest võib tõesti tegemist olla just sellega, mida olete kogu elu otsinud. Novembris ja detsembris hakkate tõsiselt oma rahaasju planeerima. Oskate suurepäraselt hakkama saada ka väiksemate kulutustega. Olete väga täpne, väldite laenamist ja ka laenu andmist. Te ei liialda ka jõulukinkide ostmisega, pigem olete valmis ise midagi ilusat valmis tegema. Kui teil on soov investeerida, siis selleks on aeg soodus, eriti kui asjad on hea nõuandjaga korralikult läbi arutatud. Nõuandja abi oleks igal juhul kasulik, sest kipute ise olema liiga kahtlev võimalike tehingute suhtes.





Head uut aastat ka siia juhtujatele.
Olen selle nurga täitsa ära unustanud. Õigem oleks öelda, eiranud. Pikemat aega vaevlen igasuguste väliste ja sisemiste kriiside käes ja ei oska midagi kirja panna. Pea ainuke tõeliselt vahva päev oli 25. detsember, kui miski ei häirinud. Siis saime oma suure perega Virumaal vanemate juures kokku. Üks udune-sogane meenutus hetkest laua taga. Isa peab hakkama lõpuks oma mõtteid täide viima ja majale juurdeehituse tegema. Muidu me varsti enam ära ei mahu :)

Päevanaelaks oli jõulumamma külaskäik. Pole tükk aega nii palju naerda saanud. Järjekordne kinnitus sellele, kellelt on üks vendadest oma näitlemisoskuse pärinud. Samas Deisi Anelle tundis jõulumamma õige isiku ära. Pärast video pealt väitis, et ei ole jõuluvana, mamma hoopis :) Aga vähemalt oli lõbus. Jagati päris palju kingitusi ja muidugi sai kõvasti söödud kah.
Uue aasta võtsime oma kodus vastu. Mul vedas, esimene õnnitleja oli meesterahvas ja võõras. Niiet peaks nagu uus aasta hea tulema?! Loodame-loodame. Momendil ootan aga vallast kõnet, mis kinnitaks, et piiga saab lasteaeda. Mitteametlikult on teada, et sees ta on aga kinnitust pole kas ja millal. Juba esimestel kuudel puhuvad meie peres muutuste tuuled. Loodan, et neid muutusi liiga palju ei tule. Kodus olles olen sellise vaikse rutiinse eluga jubedalt ära harjunud.

Igat jama tuleb. Hoolimata mu pingutustest ennast ja oma peret sellest kõigest eemale hoida. Ei taha. Ei huvita.
Eilse päevaga kogunes kohe kolm matsu järjest. Võttis jalust nõrgaks. Krt emotsionaalseks olen viimasel ajal muutunud. Kas lendavad asjad või üritan ennast võimalikult väikeseks teha, et mind ei pandaks tähele, ei saadaks aru, kui haiget see kõik teeb. Ei, see jutt ei käi sinust! On ka täitsa enda probleemid olemas, mitte vaid teiste omad. Üritan kõigest/kõigist eemalduda, üritan on õige öelda. Ei lasta paraku.
Krt segane jutt. Sees kõik möllat. Und ka ei tule. Hommikul vaja üks asi ära klaarida. Telefoni teel ja võõraga. Lürpida jama, millesse end mässisin oma teadmatusega. Oleks võinud kohe algul ei öelda, oleks seis hoopis midagi muud.
Tõsiselt tahaks kuhugile paksu metsa sisse ja korraks ennast tühjaks karjuda. Röögiks kogu selle viha, pettumuse, lootusetuse, abituse endast välja.
Hakka või professionaali abi otsima. Liiga kreisiks läheb peas kõik.
Kõik see jõulukuul :(
Ometigi on väliselt kõik nii ilus ja puhas. Lumi on maas, jälle. Seekord jääb ehk kauemaks, kui paar päeva.

Mul on lahe vana :) Papa, aegajalt ka issi. Neljakordne isa ja viiekordne vanaisa.

Ta on kõige ebaegoistlikum inimene keda tunnen. Alati oli keegi teine tähtsam, kellegi teise mure suurem jne.Temal pole kunagi midagi vaja ega viga. Ta annaks kõik hinge alt, kui lähedastel vajadust peaks olema. Eks ta noorena oli pöörane ka. Nii heas kui halvas mõttes. Mäletan mõlemat, kuid meenutan ikka head. Näiteks kuidas ta alati pidudel tantsu vihtus. Oi on see mees tantsulõvi! Nüüd nii väga pidudel ei käi, kuid pannes kodus kassett mängima ja mees on platsis:)
Kalamees on. Selline vaikne, kes libistab pläsku tasku ja jalutab peale tööpäeva jõe ääres.

Kohalas Priiduga jääl.

Minu paps on tubli mees, töökas mees, kui korra ennast liikuma saab. See on omaette ooper, mis ajab ema jube tigedaks. Isal võtab alustamine jube kaua aega. Nagu näiteks remondiga. Aastaid juba tahab ema elamise korda saada, kuid hea kui aastas ühe toa saab. Nüüd viimasel ajal on jutuks köögi tegemine. See ja vannituba on teatavasti suht mahukad ettevõtmised. Nii ta käib peale, et millal ikka. Aga isal on alati palju aega. "Küll jõuab".

Papa lastelastega aastal 2006, Deisi Anelle sündis 2 nädalat peale selle pildi tegemist.

Viimased aastad vanematest eemal elades olen avastanud, kui iseenesest mõistetavana neid siiani võtnud olen. Kui raha otsas, helista ja saad. Kui mure on, helista ja sind kuulatakse ära. Kui tahaks rõõmust hõisata, helista ja rõõmustatakse sinuga koos.
Kui mõned aastad tagasi ema haiglasse sattus, siis jõudis kohale, et miski pole igavene. Õnneks sai kõik korda, kuid sel ajahetkel jäi isa kuidagi varju. Nüüd püüangi seda kõike tasa teha ja kui enamasti helistan ikka emale ja uurin kuidas läheb, siis nüüd isale ka. Ta küll eriti jutumees pole telefonis. Samas usun, et ka talle on vaja meelde tuletada, et ka temast hoolitakse ja küsitakse kuidas TEMAL läheb.
Tunnen hirmu, et tuleb aeg kui neid enam pole ja samas tunnen siirast rõõmu, et nad on siin praegult olemas. Et minu laps(ed) saavad neid tunda ja suurena on, mida mäletada/meenutada, kasvõi piltidelt.
Head isadepäeva, Papa!!

Oma Mammaga. Järgmine aasta täitub 35 aastat abielu.

Tehke järgi! Mul saab alles 3 täis :)

Tegelikult mulle ei meeldi virisemine aga mõnda aega tunnen, et tahaks kohe. Kogu see jutt eelarvest, kokkuhoiust ja üldisest langusest ning kõik see, mis maailmas toimub ja mis suurel või vähesel määral ka meid puuduta, paneb kohe kiruma. Suurim hirm on muidugi Euribori tõus, jätkuv tõus. Nüüd ootan järgmist esmaspäeva. Siis toimub meie laenu intressimäära ümbervaatamine ja noh. Arvata on, mis sealt tuleb. Nüüd oleneb kui palju juurde pannakse iga kuu. Hea on targutada, et miks alguses kohe ära ei fikseerinud, kuid kes oskas arvata, et elu sellise pöörde teeb. Karm.
Täna hommikul oli tore kohvi rüübates lugeda elektrihinna tõusust alates 1.jaanuarist. Lahe. Mis veel tuleb? Mida tõsta annab. A prügivedu ka kallineb, jälle. Ainuke, mis kukub on bensuhind. Hea seegi kuna kütust ikka kulub, kui mees iga päev Tartus tööl käib ja tahaks nagu näd.vah. kodunt välja ka saada.
Veel hea uudis, et hakkan lõpuks vallalt iga kuu raha saama tänu sellele, et uuest lasteaiast ei ole haisugi ja piiga olemasolevasse ei mahu. Hakkasin juba tõsiselt tööle minemist plaanima kuna talv tulekul ja kütteperiood juba avataud meil siin. Niiet kulutused tõusevad veelgi. Aga kuhu ma lähen? Üks päev lugesin Tartu Postimehest, et Tartu söögikohad vaevlevad klientide puuduses. Daaa. Nädala vahetusel käisime Lõunakeskuses, lootes mõnd tuttavat näha ja uurida olukorda. Olen enam kui kindel, et mu teeneid seal enam ei vajata. Tühjus laiutab igal pool. Peppus värk. Ega ma sinna enam kipugi aga hea teada, et on koht kuhu minna, kui rahaga kitsas käes. Viimasel ajal aga eriti turvaliselt ma end selles vallas ei tunne. Jõuetu tunne on pikka aega. Istud lapsega kodus. Mees rabab tööd teha, siis palgapäeval läheb ainuüksi juba laenu peale kolmandik ta palgast. Muud veel otsa ja ei jäägi midagi järgi. Jubedalt tahaks kõrvalt aidata. Saaks midagi kodus teha, kuid ideid pole.

Ühesõnaga viu-viu-viu...

ps. tean, tean. Mis viriseda kui pere olemas, kodu olemas (veel), kõik on terved jne. Aga ikkagi virisen vot. Ootan valget triipu :)

Homsest on vaat, et pea nädal juba saanud.
Ja sellest jutust on ka järg puudu. Pole seda kirjutamise soont. Niiet järg ja luban, loo lõpus on ka jõhvikad olemas :D
Pean ennast suhteliselt riskivabaks inimeseks. Ei armasta ekstreemsusi. Peale kutseka lõpetamist toimus muutus. Eks tööle minnes ja omaette elades tekib sõltumatus ja suure inimese tunne. Mingi hetk läksid pidurid maha. See ei tähenda, et oleks mingi hull peoloom minust saanud vms. Kaljudel ronimas ei käinud ega benjihüppeid ei harrastanud. Muutus suhtumine uutesse tutvustesse. Hakkasin neid ise otsima ja seda siiski mitte väljas käies vaid ikka siin, internetis. Sai veedetud palju tunde msn-is suheldes ja külastasin ka esimesi ning viimaseid kordi jututubasid. See pole ju midagi erilist onju aga mõned tutvused viisid ka reaalse kokkusaamiseni. Vot see oli mu jaoks äärmuslik. Lühidalt tehes sain nii mõnegi noormehega kokku. Oli meeldivaid kogemusi ja ebameeldivaid, kuid mitte midagi riskantset. Okey, võõra inimesega kohtumine, kellega oled suhelnud vaid läbi interneti ON riskantne. Ju mul läks õnneks. Tegelikult läkski õnneks kuna viimane inimene kellega nõustusin kohtuma on mu kallis kaasa:D

Kui miski on ette määratud, siis see saab teoks ükskõik mis moodi. Meie esimene kohtumine näiteks. Nädal peale esimest kontakti msn-is, mille aadressi ta sai mu Rate.ee kontolt (enam seda ei eksisteeri), tegi ta pakkumise talle Tartusse külla sõita. Ma vaevlesin mitu päeva enne kui oma nõusoleku andsin. Pidin hommikul Rakverest bussiga Tartusse minema. Lihtne onju. Kui ma poleks vaid aega valesti meelde jätnud. Jäin maha. No pole hullu mõtlete. Helista, et ei tule sellega vaid järgmisega. Ei saa kuna tal pole mobiili vaid kodune tavatelefoni number. Teda aga kodus pole. Jooksin koju, et arvutis teada anda. Muidugi oli offline ees. Siis oleks arvatavasti iga teine käega löönud ja minemata jätnud, kuid ma millegi pärast alla ei andnud. Vaid läksin Tartusse Tallinna kaudu. Kokku kahe bussiga üle 4 tunni sõitu ning kohal ma olin. Kogu selle aja ei tekkinud mul kordagi hirm eesoleva kohtumise pärast. Samas mis karta, kui poleks meeldinud oleksin saanud iga kell otsa ringi keerata ja Rakvere bussi peale minna. Seda ei juhtunud. Saime kokku ja siia ma jäingi :D Võtsime koos uue aasta vastu. Jaanuari lõpus andsin lahkumisavalduse sisse ja veebruari lõpus kolisin jäädavalt kogu oma maise varaga siia, tema juurde.

autor Marek
täitsa jõhvikad onju :)

Edasine on juba ajalugu. Jaanuaris täitub juba kolmas abieluaasta ja Deisi Anelle saab järgmine suvi juba kolmeseks. Pöörane elu peaks mainima. Ei ole elu roosiline. On raskeid aegu ka meie elus ja tuleb veel. Aga pole kordagi kahetsenud, et jätsin Virumaale kogu oma pere ja alustasin uut elu siin. Raske oli vaid vanemaid külastades ärasõidud. Veel mitu kuud hiljem sai pisar silmis koduõuest minema sõidud.
Niiet tasub riskida, muidugi mõistuse piires. Pean seda endale meelde tuletama kuna on käes aeg kus tuleb otsustada, kas jah või ei. Tegu on tööpakkumisega. Ühest küljest on fantastiline võimalus ühendada töö ja hobi. Teisest küljest pelgan ebaõnnestuda. Tuleks alustada taas nullist. Nii nagu Tartusse tulles, kui sain tööle Lõunakeskusesse alles avatavasse söögikohta. Ma ei tea, kas julgen seda jälle ette võtta. Samas pelgan ka, et peale lapsehoolduspuhkuse lõppu mul seal Lõunakeskuses enam tööd pole kuna ka seda ettevõtet mõjutab Eesti üldine majanduslik olukord. Suvel juba toimus koondamine. Ah ma ei tea. Peab hakkama plusse ja miinuseid paberile üles lugema....
Vahepeal on sügis kätte jõudnud. Minu armsaim aastaaeg. Mulle meeldib sügise lehtede lõhn ja karge õhk. Lihtsalt..... mõnus.

Ema ja isa saabusid reedel mu tähtpäeva puhuks külla. SEE päev küll alles täna, nüüd aga noh. Tööinimeste jama, vaid nädalavahetustel saab liikuma.
Emal oli huvitav rull kaasas. Juba mõni aasta paneb ta kirja omapoolset suguvõsa. Uurib, helistab, nõuab andmeid sündide ja surmade kohta. Minu jaoks oli üllatus, et tal sellest "võsast" puu on joonistatud. Kuna rahvast palju, siis selleks üles kirjutamise kohaks on tapeedirull. Minu eest on ta seda täitsa juhuslikult varjata suutnud. Ühesõnaga, leidsin internetist sellise mõnusa lehekülje. Tegevust jätkub seal. Hästi põhjalikult saab iga ühe kohta andmeid kirja panna.
Meie eesmärk emaga oli tema suurest tööst nn. koopia teha internetti. Niipea kui saan printerile uue kasseti sisse, siis lasen välja ka. Nii on olemas varu, kui originaaliga midagi juhtuma peaks. Veetsin seal lehel mitu tundi ja lõpuks kui sisse kõik nimed koos daatumitega sain, tuli kokku 143 inimest ja see on vaid emapoolne suguvõsa. Päris põnev on teada, küll vaid eesnime aga siiski, oma vanavanavanavanaisa nime. Sünniaastad on teada alates 1887-st aastast. Siis sündis mu vanavanaema.
Sai emaga nalja heidetud, et naissugulased kippusid mitme erineva mehega lapsi saama. Ei istutud vaikselt oma talus oma taadiga nagu ma arvasin, et 1900-..... tehti :) Jube keeruline on kirja panna viis last ja kõik erinevad isad. Ema on üks vähestest oma suguvõsas, kes on oma valikule truuks jäänud pea 35 aastat juba :) Selline kodu annab ka mulle palju kindlust, et raskusi seljatada. Eilne päev pani oma mineviku peale kõvasti mõtlema. Ega enam ju eriti kipu olnut meenutama.

Aga siin ma nüüd olen...
Sündinud 15.09 1980 Rakvere haiglas
Olen neljast lapsest noorim. Eespool on kaks venda ja õde. Minu ja vanima venna vanusevahe on 6 aastat. See paneb mõtlema kuidas küll ühega hakkama ei saa, onju. Pean endale seda rohkem meelde tuletama, kui piigal marutamistuur jälle peale tuleb.
Väiksena tatsasin vanemate laste sabas ja loomulikult keegi mind ei kannatanud. Oli juhtum, kui kadusin ära ja terve küla otsiti läbi mind leidmata. Arvati juba, et ma jõkke kukkunud. Mina aga ilmusin õhtul magamistoa riidekapist unise peaga välja. Olin peitust mängides sinna magama jäänud :D Sellest ajast peale võttis ema aegajalt tarvitusele meetmed. Peamiselt seoti mind nööriga pesunööri külge nii, et ma liikuda ikka sain. Kõlab julmalt ja tänapäeval tegeleks sellega sotsiaaltöötaja. Aga vaid nii sai ema maja juures asjatada samal ajal silma peal hoides ja kartmata, et ma sekund hiljem kuskil ringi ei hulgu.
Kuskil viieselt kukkusin ma poe trepist alla. Poleks midagi hullu olnud, kuid tegu oli kivist trepiga millel olid metallist servad. Sain oma esimesed ja viimased õmblused ning armi ülahuulele, mis mind siiani kaunistab (huvitav kokkusattumus, et ka mu kallil kaasal on huulel selline arm).
Minu enda esimene mälestus on lasteaia viimasest rühmast. Mäletan, et pidime ennast joonistama. Peaks see pilt isegi alles olema :D Minu suur õnnetus oli jääda vahetult enne lasteaia lõpupidu tuulerõugetesse (millest mul samuti "kenad" mälestused füüsiliselt olemas) ja jäi ära sõit Tallinna loomaaeda. Tol ajal oli see ikka kõva sõna.
Mäletan, kui hommikul magama jäädes sai pugemise eesmärgil emale ja isale hommikusööki valmistatud, et nad minuga liiga tõredad ei oleks. Kõhud saadi täis, kuid ma pidin ikkagi 3,5 km kooli jala minema :S Korra äratasin vennad-õe tund varem üles. Enne aru ei saanud, kui kooli ukseni jõudsime ja avastasime, et kinni on :D Siis taipasid ka teised kella vaadata.
Põhikooli pean oma esimese 20 eluaasta parimaks osaks. Kuigi olin juba minnes teistest vanem ja ka suurem, pikem jne. Õnneks käisin väikeses maakoolis ja nii ei ole mul mingeid suuri hingepiinu mälestuseks:) Lõbus oli! Eriti päev, kui direktor otsustas meie veesõdadele lõpu teha. Nimelt tellis ta tuletõrjeauto staadioni peale ja algas suuuuuur veesõda ümber koolimaja. Ka tiik tassiti tühjaks koos kaanidega :D Oli möll.
Käisin pea 10 aastat rahvatantsus ja laulsin. Tänu sellele pääsesin kolmel korral Tallinna laulu- ja tantsupeole. Sealsed mälestused lõpututest proovidest, pikkadest vetsujärjekordadest, vihmas tantsimisest, koolimajas ööbimisest ja Tõnis Mäega laulukaare all Koitu lauldes endast kõik andes, on hindamatud. Põhikooli ajal hakkasin ka muusikakoolis käima. Algul akordeoni, lisaks klaverit jalõpuks üks aasta ka viiulit enne, kui keskkool ja murtud süda mu viie aastased õpingud katkestas. Õigemini lõpetasin need ma ise kuna jõudsin arusaamisele, et muusika tegemine pole minule. Küll aga naudin seda mõnuga siiani :D
Niiet murtud süda. Eks nagu ikka. Üks kool, üks klass, kena noormees Tallinnast kolkasse kolinud. Vedas mul, et esimesena käpa peale sain. Oli ilus aeg. Sai lollusi tehtud. Kui põhikool läbi, muutus kõik. Läksime erinevatesse koolidesse. Tagant järgi tänan õnne.
Kümnes klass oli raske. Esiteks südamemured ja üldse pole lihtne minna väikesest maakoolist suurde gümnaasiumi, kus kõik on kõigi luubi all. Vastik-vastik :S Ühe aasta vedasin end läbi ja siis otsapidi kutsekooli restoranikokaks. Seal oli huvitav. Neli aastat. Palju toimus ainuüksi välipraktikate pärast. Sai meeletult kogemusi, tutvusi. Juba esimesel kursusel, teadmata midagi kulinaariast, sain oma esimese kokatöö kogemuse, mida ma küll eales ei unusta. Mäletan seda paanikat, kui seisin ÜKSI keset väikest kööki teadmata kust otsast alata. Seal samas ukse taga ootamas 20 näljast inimest, kes tahavad kiiresti sooja toitu saada a la carte. Nutsin, kuid ära tegin ja sellest hetkest ei kohutanud mind miski. Tegelikult on üks selline moment veel olnud. Siis juba paar aastat hiljem 1. septembril. Kui peale aktuseid tuldi perekonniti sööma. Siis sai ennast kõrvetatud ja liha loobitud. Vahepeal olid leegid ventilatsioonini väljas. Paanikahoog on kerge tulema kui tšekimasin aina ketrab ja ketrab ning iga paber, mis sealt väljub tähendab sinu jaoks eelroogi, praade, magustoite..... . Neid hetki nimetan ma tõeliseks praktikaks. Mitte neid, kus kaks nädalat köögivilju hakida tuleb. Oleneb kohast.
Mul nendega vedas. Esimesel aastal sain suveks tööle (kui keegi satub kunagi Kadaka Baari, siis tervitage Virget,kena väike viimati blond naisterahvas). Ise pole seal üle 7 aasta juba käinud. Sel ajal sai vinge 18 a pidu maha peetud. Karm ;) Peale seda olen tubli olnud :D
Viimasel kursusel õnnestus Rakveres Old Victoriasse pääseda. Nii juhtus, et enne kui käes oli kutsetunnistus, sai alla kirjutatud tööleping. Seal õnnestus küll vaid oktoobrini olla.
Siis kutsus endine klassijuhataja mu kooli tööle. Seal oldud aeg aitas kiiresti jõuda arusaamisele, et ei meeldi mulle ülemus olla. Samas oli meie väike kollektiiv niiiiii mõnus, kes me seal köögis olime-Kaido, Koidu ja mina :D Kui hästi töötav tiim :D Selle idülli vahetasin ma ühe aasta veebruari kuus teise vastu......... jätkub


Kes selle jutu lõpuni luges, tubli oled!
Ma nüüd teki alla, et hommikul 7.15 vastu võtta uus aasta oma elus.

pildi autor viki