Oh aeg, oh aeg!
Ligi kaks aastat juba.
Enda puhul märkad halli karvakest siin ja veel süvenenud kurrukest seal. Et nagu ei toimugi midagi. Lapsed aga kasvavad mühinal. Eelmine sügis oli ajalooline meie peres. Ikkagi esimene koolilaps ja pesamunast lasteaialaps.

Kõik on kulgenud enamvähem ootuspäraselt. Deisi koolitee on olnud äärmiselt positiivne. Kartsin veidike kuna ta selline püsimatu ja ei suutnud  eriti kaua ühele asjale keskenduda. Eks oli ka kooli algul juhuseid. Mainiti jonnimist, mitte kaasalöömist, mossitamist. Aga kasvamas on juba täitsa arusaaja neiu kellega saab kõik asjad läbi arutatud. Mis peamine, lapsele koolis meeldib. Kohe niiväga, et üle õue tormatakse niipea, kui ma selja keeran ja peale tunde kohe üldse ei raatsita koju veel tulla. Matemaatika vajab rohkem harjutamist aga näiteks lugemine on väga palju paranenud just lapse omal algatusel. Laenutab kooli raamatukogust raamatuid mida siis õhtuti väikesele õele ette loeb. Joonistada väga meeldib. Kuigi alguses ei plaaninud ühtegi ringi teda panna, siis andsin lapse soovile alla ja välja valis mudilaskoori ning käelise tegevuse. Koori puhul ei mõistnud ta alguses miks enne laulma hakkamist peab harjutusi tegema. Nagu kehalise tund hakkaks :) 

Suvi 2013

Liisil algas lasteaed augusti lõpust. Nagu ikka, siis esimene aasta kulgeb üle kivide. Ma ei arvanud, et asi nii hulluks läheb. Räägin haigustest. Nete-Liis on väiksest peale päris terve laps olnud kuigi õde ikka aiast erinevaid viiruseid koju tõi. Ise sõimes käima hakates aga haarab ta küll kõik külge. Momendil oleme taas kodused teist nädalat. Sai peale tuulerõugeid neli päeva vaid käia. Nüüd siis oli silmapõletikud ja poolteist kõrvapõletiku +nohu/köha. AB kuur taas peal. Sel haiguste hooajal oli oktoobri lõpp kuni detsember äärmiselt raske aeg. Pole meie pere kunagi nii haige olnud.
Muidu on Nete-Liisist sirgunud üks paras jutupaunik. Veel enne lasteaeda oli arst kõne pärast mures. Ise teadsin, et lasteaias hakkab asi kiirelt paranema. Tegelikult juhtus vastupidine. Mitmeid kuid ei rääkinud lasp põhimõtteliselt terved päevad midagi. Peael aastavahetust toimus suur muutus. Nüüd jääb ilusti aeda ja õhtuti ei saakuidagi teda koju sealt. Jutustab palju ja lisaks paar laulukest ka :D Nagu suurele õele, siis ka Liisile meeldib väga joonistada. Tema värvimisi kiidetakse pidevalt. Kui teised teevad rühmas ühe töö, siis temal on pea alati kaks. Värvid talle meeldivad ja enamusi ka teab nimetada. Lõpuks räägib endast, kui Nete-Liisist. Varem ta lihtsalt eiras su küsimust "mis su nimi on".  Suured lemmikud on pusled, samuti legod. Mingi aeg mängis ka nukkudega. Vahva oli kõrvalt tema "lugu" jälgida. Momendil on need tegelased tahaplaanile jäänud. Lasteaias kirjeldatakse teda kui ideaalset lasteaialast. Sööb, saab omadega päris hästi juba hakkama. Magama jäämine võtab vahel kauem aega aga ikkagi magab ja teisi ei sega. Pigem kutsub lobisejaid korrale.

Esimesed uisuringid 2014

Juuli 2013

Kommentaariks: juuksed kasvavad. Juba on patse saanud pähe teha aga kaua need ei püsi. Nagu Deisilgi.

Aasta täis

Raske uskuda, et tõesti juba aasta möödas. Aga nii see on. Aasta tagasi juhtus nii. Nüüd on sellest pambust kasvanud iseteadlik väike preili, kes ei lase endale liiga teha ja võitleb oma soovide eest. Iseloomuga nagu kõik meie pere naised. Kohe kohe on lõikumas 9. ja 10. hammas. Kaheksa on suus alates 9.elukuust. Suureks üllatuseks ja muidugi rõõmuks hakkas Nete-Liis täpselt 11.kuul kõndima. Päevapealt. Nüüd on täitsa meister. Harjutab jooksmist. Jalanõud aga pole veel erilised lemmikud. Vankris kisub ka sokid jalast. Juuksed ikka vähehaaval kasvavad. Deisiga võrreldes on veel vähe. Rääkimine pole edenenud. On Papa, Õde, Aitäh, Tita. Dadaa. Emme tuleb väga harva.
Söödakse meil kõike ja palju ja koguaeg. Mitte midagi tagasi ei lükata. Hommikul saab veel oma rpa. Aga muidu sööb sama, mida ülejäänud pere. Mõned püreed on tagavaraks kapis igaks juhuks. Teine asi, mida Liisi jätkuvalt hästi teeb on magamine. Muutunud pole muud, kui päeval on jäänud nüüd üks uni u.2-3t. Öösel magab jutti ärkamata hommikuni. Lux..
Püsimatu neiu, kes kogu aeg liigub. Vankriga sõidud on hooti piin. Ikka ise. Aga kivid on huvitavad ja kõlksuvad hamba all ägedalt ja iga toigas vaja järgi proovida. Magama naljalt enam väljas ei jää. Isegi 1,5t autosõit möödus ärkev olles, kuigi uni oli suur. Oma voodis ikka kõige parem. Samuti on raskusi suures voodis magama jäämisega kuna piire pole ja sahmerdatakse palju, 2t on rekord.
Kui Deisil oli probleeme väiksena meeste usaldamises, siis Liisil on just vastupidi. Naised on out alates vanaemadest. Õnneks 16.aastane vennatütar on tema jaoks piisavalt noor, et maal olles sain lapse talle hoida anda. Mehed aga meeldivad, väga. Poejärjekorras koputab onudele seljale ja naeratab. Igal võimalusel otsib seltsi. Kõige lemmikum on onu Avo, kellele ainukesena lööb käed kaela ümber ja ta võikski nii jääda. Sama onu pidi kunagi Deisi mitme aastasena kommidega lõpuks ära ostma. On ikka lapsed erinevad. Liisi aga teeb minu elu natuke raskeks sellise valikuga kuna nüüd ei saa vajadusel anda last ämmale hoida.
Selline meie aastane Liisi ongi. Aktiivne pereliige, kes ei jää sammugi teistest maha. Tihti on esimesena ukse juures, et õue saada. Esimene, kes külmkapi ees näljasena lärmi lööb. Ja kindlasti on ta esimene, kes kuuleb vee sulinat vannis ja sinna sisse hüpata soovib. Meie Totsa, Nossa ja suure söögiisuga Nälg :D

Palju õnne esimese puhul!!

Meie väike preili sai 8-kuuseks juba. Mõõtudest kaal 9kg ja pikkus 73,5cm. Oskab käputada ja tuhiseb mööda elamist ringi. Tõmbab end toe najal püsti. Õnneks peamiselt kellegi najal. Nii ei ole vaja tema seljatagust kogu aeg valvata. Magama jäämised muutuvad selle uue oskusega muidugi parajaks maadlemiseks. Hambaid on kokku neli. Peagi on juurde tulemas, ilavool on suurenenud ja näpud on iga sekund suus. Lõbus piiga see meie Liisu. Huvitav jälgida tema ja Deisi Anelle asjatamist mänguriiuli juures. Deisi muretsemist, et midagi ohtliku Liisu kätte ei satuks. Magamise poole pealt pole midagi muutunud. Ikka vara voodi ja hommikuni. Paar ööd kuus ka natuke ärkamistega. Sööb Nete-Liis kõike ja kogu aeg. Huvitav, et see kaalus ei väljendu. Meeldib tõesti kõik. Tema ainuke, kes emmega koos lillkapsast ja brokkolit näiteks sööb. Suveks saledaks. Söögikordi on umbes 3 ja lisaks ka piima. Muid vedelike siiani ei tunnista. Vaid keefirit on nõus jooma ja seda tassist.



Õues meeldib käia. Unimine võtab juba natuke kauem aega. Vaja uudistada ju.

Meie väike neiu saab peagi 7-kuuseks. Poole aasta parameetrid olid 8400g ja 72,1 cm. Hoiab saledat joont jätkuvalt. Toidukogused pole vahepeal suurenenud. Kaks tahke toidukorda päevas ja piima vahepeale. Hambaid jätkuvalt kaks. Selili naljalt enam ei püsi. Kõhuli keerutab end mööda põrandat edasi. Üritades end käpuli saada, libistab tagurpidi. Tihti tuleb Liisut laua või voodi alt välja päästa.


Täna lõunal hakkas lõpuks ka otse liikuma end käega tõmmates. Seega ROOMAB lõpuks ometi. Kui põlved, põrand, püksid ja sada muud asja nii libedad ei oleks, siis ka käputaks juba. Magamises pole mingeid muutusi. Ikka voodi ja silm kinni. Tõe huvides pean mainima, et kord kaks kuu jooksul ta tõuseb öösel üles. Teeb nalja, sööb kõhu täis ja magab edasi.

Deisi "kaotas" juba teise hamba 21.jaanuaril. Hetke seisuks on 2 kaotust ja 4 võitu. Eile hakkas ülemine vasak loksuma. Niiet piigal on hoog sees. Muidu temaga muret pole. Vahel läheb Liisuga hoogu. Siis vaja natuke korrale kutsuda aga nii armas on neid kahte koos vaadata. Deisi oli nüüd haige. Lõi 39 palaviku kaheks päevaks. Tänaseks on järel nohu ja köha. Kuna väljas ka nii külm, siis lasteaeda ei oleks nagunii viinud. Viimased uudised on, et terve rühm on puudu. Kes külma, kes haiguse pärast. Vot nii. Tema kodusviibimine aga hakkab vaikselt minu närvidele. Ta nii aktiivne.

Aega juba omajagu möödas. Lapsed kasvavad. Osad saavad juurde, osad kaotavad. Tihe aeg.

Lihtsalt paneb imestama, kui kiiresti tänapäevalapsed arenevad. Siiani paneb pead vangutama Deisi suurus. Kuhu see plika küll kasvab. 5,5 aastasena 122cm ja 24kg. Jalanumber juba 31-32. Appi-appi!! Samas ootasin suure õhinaga esimese hamba kukkumist. Vanuses 5a6k3p see sündmus juhtus. Täitsa äkki oli hammas näpuvahel. Esimene, mis tuli täpselt 5a2k tagasi.

Mõni päev hiljem näitas Deisi uusi purihambaid, millel otsad juba väljas. Seega kaotas ühe aga sai kaks uut asemele. Ees loksub juba ka teine. Seega hambahaldjal on tihedad töökuud ees.
See aasta oli Deisi lasteaia jõulupidu Vudilas. Vahva üritus. Kaks tundi kestis. Kuna algus oli kell 16.00 ja tunnike oli üritus ka väljas, siis oli Liisuga veits tegemist. Teatrit me kahjuks ei näinudki kuna kisa ja külma eest pistsime kahekesi suurde majja peitu. Hiljem oli sees meisterdamisi ja pillimängu ning muidugi jõuluvana. Selline masuaegne pikk ja kõhna. Nete-Liis oli omas elemendis lauluringis, kilkas kaasa ja oli suhteliselt heatujuline arvestades üle 2 tunni ärkvelolemist. Sel õhtul koju jõudes oli kogu seltskond läbi, täielikult.


1.Deisi-Anelle Vudilas 20.12 2. Nete-Liis isadepäeva pidu nov. 2011

Liisu sai uue luti ja enne vana hävitamist tahtis Deisi titaks olemist proovida.
Nete-Liis on praegusks 5-kuune juba. Olemuselt on ta endiselt ideaalne laps. Öösel magab 11-13 tundi jutti. Ärkab heatujulisena ja on üldse ääretult rõõmus laps. Tahab omaette nohiseda, samas oskab ka tähelepanu nõuda. Viimast sai ta omajagu kuna issil puhkus 2 nädalat ja siis ei käi ka Deisi lasteaias. Täna oligi üle pika aja esimene päev ilma suure õeta ja kohe mõju olemas. Omaette tekil susserdas end pidevalt kõhuli. Siiani oli keeramine peaaegu olematu peale esimesi keeramisi. Oleks ka aeg. Vanust selleks juba parasjagu. Hammastest ei saa ka Liisu juures mööda minna. Deisi pakkus oma hammast talle aga Liisu ei võtnud vedu. Oli mul detsembri alguses erakorraline arstikülastus, kui tarkusehammas põrguvalu tegema hakkas. Tuli oma hirmuga silmitsi seista ja minna. Hiljem kodus hakkasin Liisu igemeid masseerima nagu iga päeva ja esimese kiku serv oligi tunda. Õnneks ei olnud ige paistes ega tekkinud palaviku.


Juba 1,5 kuud saab Liisu lisatoitu. Kohe alguses ei suutnud ta maitsmisega piirduda. Ikka nii, et kõhu täis saaks. Ja isu on tal hea. Kaks korda päevas. Lõunal soolane ja õhtul midagi puuviljadega. Saime Hippilt kingiks pudrupaki ja see meeldis talle eriti. Samas panen rõhku ikka soolasele, et ei tekiks hiljem probleemi, et laps köögivilju ei söö. Kuna Liisu teine laps, siis olen igasugustest raamatutarkustest vabam, kui Deisiga. Liisu lemmikuks on kujunenud pasteedi võisai. Nii naljakas kuidas ta ümiseb mõnust seda mul süles süües :). Lisatoit pole seedimisele kuidagi halvasti mõjunud. Pigem vastupidi. Varem käis kakamine pikemate vahedega. Nüüd aga saame päevas ikka korra kirja.
Nete-Liis 5-kuuse andmed. Kaal 7900g ja pikkus 69,5cm. Kasvab õhtlaselt nii pikkusesse, kui laiusesse.

Järjekordne kuu möödas. Strateegilised numbrid on pikkus 64cm(eelmine kuu oli ikka 61, mitte 63 nagu arst mulle kirjutas) ja kaal 6410g. kuuga juures 810g ja 3 cm. Kui pikkuses ja kaalus on Liisul väike edumaa Deisi ees, siis pea oli Deisil 2 cm suurem. Kolme kuune Nete-Liis on veidi riiakam. Hakkab vaikselt tujusid näitama. Samuti teeb häälekalt Deisile selgeks, kui talle miski ei sobi. Samas talle jubedalt meeldib, kui suur õde talle igasuguseid nägusid teeb ja temaga võimleb. Selles suhtes mul lihtsam õhtul. Pikali eriti olla ei taheta. Nii kui näpud pihku saab, on kohe ülakeha voodist lahti. Kõhulihased on päris head. Kõhuli oleme ka jõudumööda. Harjutame hoogsalt keeramist. Veel eriti hästi ei tule. Haaramine aga tuleb. Ühte Deisi ajast pärit krõbisevat mõmmiraamatut nätsutab mõnuga enne, kui käest lahti laseb. Juttu ja ila jätkub aga kõvasti. Ikka rusikas suus ja lalin taga läbi ilamullide. Vaatame, kas on kuu pärast kaks hammast suus nagu Deisil. Nii nagu Deisit ajab ka Liisut igasugune laulmine naerma. Proovi siis laps magama laulda. Magab jtkuvalt terve öö. Päeval kuskil 2-3 korda ja ühel korral neist 2 tundi.

Nete-Liis kasvab nii et mühiseb. Juba 5,6 kilo ning 63cm. Taas kilo juures ja 4 sendimeetrit otsas. Oeh. Kõik muu nagu eelmine kuu. Magab öösel ärkamata. Päeval on uni rahulikum tööpäevadel. Siis elamine tühi ja keegi ei siiberda ringi kogu aeg.

Pead hoiame järjest paremini ja jaksu ka kauem kõhuli olla. Arst kiitis piiga hästi fikseerunud pilku?! Samuti oskas lapse pealt öelda, et emme oli raseduse ajal väga rahulik :) laps nii rõõsa-roosa. Lõpuks saime eelmine kord ära jäänud süsti ka kintsu. Liisu oli päris vapper. Loomulikult oli algul nuttu aga süles oli vaikus kohe. Puusad on korras uh järgi.

Deisi on jätkuvalt õe vaimustuses. Liisu veel kannatab ta rahmimised ära. Kuigi paaril korral olen märganud ta viltust nägu, kui Deisi talle läheneb. Muidu talle meeldib õde jälgida. Deisist on abi ka mulle. Mõnel korral on ta Liisu isegi magama saanud. Tema õpetas Liisule tudulapi selgeks. Nüüd Nete-Liis uinud puuvillasest lapike näo juures. Söötmised, mähmete vahetuste abistamine ja muu meelelahutus on Deisi puhul igapäevased. Loomulikult minu valvsa pilgu all. Ei usalda neid omavahele. Deisi rääkimistest hoolimata satub vahel hoogu. Ja mis on loomulikult väga positiivne Deisi poolt, ei mingit armukadedust. Eks suuresti ka tänu sellele, et Liisu on ideaalne beebi ja tema kõrvalt jääb rohkem kui küll aega ka suurema lapse jaoks. Kõik saavad oma aja!

Olukorrast "riigis"!
Sügis läheneb jõudsalt. Sama ägedalt toimub meie pisi-preili kasvamine. Kasv 1k1n juba 59cm(+5) ja kaal 4600g(+1000). Deisiga võrreldes on tegu ideaalse beebiga. Kui alguses oli neid tissi-otsas-rippumise päevi ja teinekord õhtuti ka gaasivalud, siis nüüdseks on mured lahendatud. Vähemalt gaasidega. Siiani pole ühtegi magamata ööd. Samuti ei ole pikki kisamistunde nagu esimesega oli. RP-ga nii hästi pole läinud. Iga päev väheneb tuntavalt.
Muidu Liisu naeratab palju ja kõigile. Samuti on "jutustamine" juba päris hästi selge. Lepib ka üksi voodis lesimisega. Lutt, mis alguses suht vajalikuks osutus, on nüüd kasutu. Kaks korda nätsutab ja viskab minema. Deisi oli see eest täitsa sõltlane.
Jalutamised meeldivad. Enamik ajast magab aga on ka uudistamisi. Vannitamine on elu mõnusaim tegevus talle. Mõnuledes paneb vahel silmad kinni. Eks pärastised protseduurid võtavad laste arust alati kaua aega ja siis antakse ka häälekalt teada, et kaua võib.
Elu on lill!

ps. Alumisi pilte vaadates on nagu sarnased aga ikkagi tugevalt oma nägu. Meie lootus pruunide silmade suhtes pole veel kustunud ;)

Et mis seis on?! Möödas on kaks nädalat. Esmaspäeval läheme end ette näitama ja loodetavasti saab teisipäeval lasteaeda. Tahaks rahu ja vaikust. Peale eelmist hala-postitust on kõik hästi. Deisiga vähemalt. Minul käib kõik siiani nagu jo-jo. Deisi aga on saanud kõik vana tagasi. Sama kõva ja vastu vaidleva hääle, mis ennem. Enam pole piiksuv beebi-porgand. Sama vana jonni, mis hooti peale tuleb. Oma nõudmised jne. Vaid kontidele kuluks veidi rammu ära. On teine selline sire modellimõõtu juba. Ei ole enam meie natuke tontsakat piigat vaid peenike beib. Aga see tal mingi kasvuperiood. Pole seotud pealesunnitud kahe nädalase dieediga. Seda ta lihtsalt ei pidanud. Juba terve nädala on söönud täitsa tavaliselt. Olen kurku piilunud ja seda kattu ei paista enam olevat. Ammu enam pole ta midagi kurtnud ka.

Elu on momendil täielik jo-jo. Ainult ma pole tuvastanud kelle käes jäme ots on ja kes see jobu on kes peal üles kerimist kõik alla tagasi lööb. Eile oli ideaalne päev. Piigaga mingeid muresid polnud. Sai söödud, lõbus, mängis. Enda kurgujamast hoolimata oli olemine ka mul okey. Täna aga on kõik vastupidi. Mitte miski ei lähe. Täielik masendus peal. See mida eile söödi, täna enam ei saa või ei taha. Minu olukorras, kus niigi üle keeratud hormoonid, ei kannata mingit virinad ja vigisemist. Kõike seda veel vähemalt nädalajagu ees. Ning karta on, et mingi hetk läheb hullemaks (kattude eemaldumise aeg). Ei taha enam.

Lõppemas on neljas päev taastumist. Siiani on kõik päris hästi. Reedel koju jõudes nõudis piiga kohe süüa- sooja juustusaia maitseainega. Kuna ta meil eriline jogurti/kohupiima sööja pole, sai püreesuppi proovitud. Ikka külma. Edasised päevad on kulgenud kartulipüree söömisega. Üritan ise loov olla ja seda ka erinevate juurikatega segada. Mingit liha sisse panna. Jäätist sööb natuke vastumeelselt ja seda ka vaid mahlakat. Muidu ta ei kurda üldse. Alles tänase päeva jooksul on mõned korrad valu pärast nutnud. Kui on aeg, siis saab siirupi sisse. Kui mitte, peab aitama külmakott ja tähelepanu juhtimine mujale. Efferalgani siirupit kulub palju. Esimene pudel(90ml) kulus kolme päevaga. Sai antud iga lubatud aja tagant, va. öösel. Nüüd teise pudeliga jälgin rohkem piiga olemist ja annan vastavalt vajadusele. Aga üle 6 tunni vahet pole olnud. Netist lugedes ja meie olukorraga võrreldes läheb meil ikka väga hästi. Arvan, et ehk väikelastega nii ongi. Juba haiglas panin tähele, et täiskasvanud olid suht hädised lastega võrreldes. Loodan, et need nädalad lähevad kiirelt. Pidevas häireolekus olemine on päris kurnav. Suur õnn, et ööd on vaiksed ja saab ilusti hommikuni välja puhata. Oma söömisi jälgisime ka esimestel päevadel. sai lapsest eemal oldud sel ajal. Et mitte liigselt ahvatleda ja ärritada. Nüüd ta juba teab, et enamus asju süüa ei saa, paneb kurgu valutama. Külmkapi ukse avanemist ei pea ka kartma kuna asi selge. Elame veel!

14.aprill- opipäev

8.00- registratuuris 8.40- saime palatisse kolmandale korrusele. Piigale pandi tuimestavad kreemid käele. Küsitlust täites jõuan järeldusele, et täitsa terve laps ju. Saame kapi ja vahetame riided. piiga pirtsutab haigla koledate riiete üle. Puha sinine ju aga see poiste värv. 9.10- vahepeal on kaks opile läinud. Üks teismeline ja väike, umbes Deisi vanune, tüdruk. Kõhu-Liisu hakkas ka madistama. Ega see ootamine ebamugaval toolil talle eriti meeldi. Ega mullegi. Piiga on ainukesena rahul. Mängib uute asjadega koridori vaibal. Üks väike poiss tuli enne meid üles. Vaeseke on täitsa hirmul. Istub vaid issi süles ja ei suhtle üldse. Tema on veel arvatavasti enne meid, kui hiljem tulnud väike vene tüdruk ennem ette ei võeta. Olen kuulnud, et vanemad jäetakse lõppu. Suudavad kaueb joomata-söömata olla. Siiani pole Deisi kumbagi meelde tuletanud. Õnneks. Pidevast sagimisest hoolimata suht vaikne. Deisi ja vene piiga vaid madistavad ringi keelust hoolimata. Hirmu ei paista kuskil. Ootame. 9.37- läks see õnnetu poiss issiga. Paistab, et järgmisena meie. Vahepeal käis vene piiga kanüüli panemas. Kisa oli kaugele kosta. Närv tuleb sisse. Deisi mängimisele vahelduseks pikutab voodis. Enne kümmet tuuakse üks tüdruk palatisse toibuma. Adenoidid lõigatud. Siiski võetakse meid enne venelast. Peale 10.30 kutsutakse opiblokki. Pannakse kanüül. Piiga hakkab nutma, kui nõela näeb. Jutt ei aita vaid füüsiline jõud ja asi saab kiiresti tehtud . Ka nutt haihtub. Enne lauale minemsit tuuakse paar last toibuma tilgutite alla ja piiga mängib suurt õde ja läheb lohutama neid. Lühikese ajaga saab temast toibumistoa lemmik :) 10.50- kõnnime lauale. Eelnevalt vaatab arst veel kord kurgu üle ja fakt jääb faktiks. Mandlid ON koledad ja lõigatakse koos adenoididega. Piiga istub lauale. Arstid õmberringi asjatavad sõbralikult. Pannakse südamemonitoti andurid. Ei mingit hirmu. Samas pikali ei viska. Hakatakse rohtusid sisse laskma. Kolmas, valge sisuga, süstlatäis on kibe ja Deisi hakkab vigisema. Kuid kohe vajuvad ka silmad kinni ja AEG LÄKS. Kõnnin ringi, istun palatis, olen trepil. Kõige jubedam aeg. Siis tekib esimene tõsine hirm, mure... Enam pole miskit minu teha. Ainult oota, mis edasi saab. Helistab P.-le. Kõne lõpetades juba kutsutakse mind. 11.30- kõik on möödas. Kui toibumistuppa jõuan, mässab Deisi narkoosisegaselt voodil. Kratsib käega nina ja ei kuule midagi. Kõik kohad verd täis-nägu, käed. Korra sõidutasime ratastooliga pissile. Seal suudab kuidagi ennast püsti juba hoida. Puristab verd mulle peale. Voodisse tagasi jõudes jääb magama lõpuks. Antakse hapniku ja valuvaigistit. 12.45- tõuseb ja on juba selgema mõistusega. Viin ta palatisse. Ees ootab neli last. Telekas on saadud vahepeal mängima ja see aitab teda rahulikuna hoida. Juhib tähelepanu mujale. Vapralt istub voodil. Teised magavad. 13.00- söögiaeg, emmedel, kes ööseks jäävad. Ja meid on kaks. Tee ja puder. Piiga läheb kruusi nähes veidi pöördesse. Juua ju pole saanud eelmisest õhtust saati. Just vajalikul hetkel tuleb valvearst ja vaatab olukorra kurgus üle. Kõik on normis ja talle tuuakse vett lõpuks ometi. 13.30- Deisi jääb magama. Kõrval voodis vene poiss tõuseb ja kukub marutama. Jube. Hüsteeriline. Arste ligi ei lase. Hädavaevu saavad talle rohu sisse lastud. Deisi magab õndsalt selle möllu sees. Kolm adenoidideta last saavad koju.Õudusega tõden, et hüsteerilise venelasega jääme ööseks palatisse. Oh jumal! Kohvi tahan, jubedalt ja korraliku süüa. Pudrust paar ampsu võtsin, maitsetu löga. Aga paraku pole Deisi ainuke piiga kelle eest hoolitsema pean ja sunnin ennast edasi sööma. 14.30- Deisi ärkab. Poiss magab. Mängisime koridoris. Millegi üle ta ei kurda. Isegi räägib kuigi keelan teda. Joob tasakesi vett. Vasakut kätt hoiab nagu primadonna. Ju see valutab opieel sisse antud rohtudest. Kurguga probleeme pole, laseb ilusti arstidel vaadata. 15.30- saab esimese valusiirupi. Enne sõi jäätist ja kurk hakkas valutama. Nutab, on närviline. 16.30- tuleb issi. Jalutab piiga süles koridoris. Piiga ikka natuke rahutu. Hooti nutab vaikselt. Vene poiss märatseb jälle peale magamist. Väike jutuajamine õega ja kella viieks paigutatakse meid neljandale korrusele peretuppa. Ma muidu mõtlesin endale ka juba rahustit küsida. P. nägemine viis ka veidi rivist . Üles jõudes oksendab piiga peale mõningast mängimist toa põranda verd täis, kaks korda. Õnneks ütles õde, et see normaalne kuna lapsed ikka neelavad verd alla. Õnn, et issi veel meiega oli. See vaatepilt oli võigas. Enne kuut jääb piiga magama. Pool tundi hiljem saadan P. ära. Pisarad silmas. Kahju, et jääda ei saa. Õde tegi vahepeal penitsiliini süsti magavale piigale. Jään üksi lapsega. Vaatan kella, loen tunde, minuteid järgmise paratsetamooli annuseni ja loodan, et ta enne üles ei ärka. Valve vahetus. Loodan, et piiga rohkem ei oksenda. Saaks miskit sisse sööta, st. jäätist. Varsti 24h söömata. Maga, tibu, maga! Kõik nii vaikne sel korrusel. Kurb hakkab. 19.15- piiga tõusis. Kurtis valu. Toodi kraadiklaas (37) ja uus siirup pool kaheksa. Peale seda viskas pikali ja jäi kohe magama tagasi. Jesss! Järgmine siirup seega 23.30. Jälgin kella aga samas üritan ka ise pikali visata. Siin palatis on kaks voodit. Ei pea,toolil kangelt istuma nagu all. Samas kõhubeebi hakkab möllama niipea, kui pikali viskan. Iga Deisi liigutuse peale on silmad lahti ja loodan, et ei tõuse veel. Kell on kümme. Olen vist vahepeal maganud kuidagimoodi. Aeg täis, jess! Piiga magab edasi. Magab ka siis kui südaööl tuleb õde uut süsti kanüüli tegema. Mingi aeg jään ka ise magama. 3.00-Piiga ärkab. Mul paari tunnine "mälukas". Järelikult magasin. Käime pissil. Joob vett. Annan rohu, mis õde õhtul valmis kallas. Loeme raamatut. Küsib papa järgi. Natuke enne nelja oksendab kolmandat korda. Seekord on hele-hele rögane vedelik, natuke vana verd, pruunikat. Õde ei näe probleemi. Loodame, et NÜÜD on kõik. 5.00- piiga magab. Jään ka ise kuigi tean, et kell kuus tullakse ja äratatakse üles. On kraadimise aeg- 37,7 juba. Uus rohi. 7.00- ikka veel magab. Peaks rohtu võtma ja sööma aga magab. Pool tundi hiljem panen teleka käima ja hakkan vaikselt üles ajama. 8.00- sõi väikese topsi jogurtit. Hoian vargsi näpud peos, et sees püsiks. Korraks mainib kõhuvalu aga õnneks püsib toit sees. Tunni möödudes proovis natuke kohupiima ka. Seedimine juba töötab. Naerame tasakesi tema pussude üle :) Tasapisi hakkab välja ilmuma meie kraaka. Enam pole narkoosist paistes näoga tundmatu. Ei jõua ära oodata millal koju saak. P. on tööl aga ootab meie kõnet, et järgi tulla. Lõpuks pool kümme kutsutakse alla. Arsti nähes piiga võpatab esimest korda. Oli ju sama tädi, kes magama pani ja lõikas.Aga saan selle viimase päeva jooksul korduva tõestuse, kui vapper meie laps on. Ilusti seletades saab kõik selgeks ja kuuletub korraldustele. Ja ei peagi lõputuid mänguasjalubadusi andma :) Lõpuks kirjutatakse meid välja ja enne kella 11.00 15. aprillil oleme OMA KODUS.

Totaalne ahastus on :S
Eile spetsialisti jutul käies, saime üllatuslikult juba homseks opile aja. Samas sai tõeks kartus, et ka mandlid lähevad eemaldamisele. Verenäit pidi nii jube olema, et iga arst läheks selle peale pöördesse. Täna on veel ees uus vereproov haiglasse kaasa võtmiseks. Ma, loll, hakkasin googeldama ja nüüd suutnud end pöördesse ajada homseks. Kuigi kaasa pakkus ennast lapsega koos minema, ma siiski keeldusin. Ega mul targem kodus istuda. Momendil tunnen end füüsiliselt hästi. Aga hirm on sees. Kuidas ja kas üldse peaks piigat ette valmistama homseks?! Ei oska midagi öelda. Vaid seda, et järjekordne arstile minek ja ta peab vapper olema.

Aina põnevamaks läheb. Perearsti juures pilt ja vereproov tehtud ning saatekiri spetsialisti juurde olemas. Paistab, et on opile minek piigaga. Kui pilt näitas 3/4 ninaneelu sulgemist. See tähendab vaid veerandik hingamisruumi. Ja veres põletikunäitajad ka kõrged s.h. ka kurgumandlite kohta käiv näitaja. Nüüd jääb vaid loota, et mandlid veel hullemaks ei läheks ja ehk peale adenoidide opi tõmbuvad tagasi. Muidu saab vaene laps kaks oppi järjest. Prrr...

Eluke nüüd seal maal, et käsil teine nädal puhkusest. Ei-ei, mitte SEE puhkus. Mul muud "jama" saada lausa 41 päeva. Dekreeti alles aprilli lõpust. Need arvukad puhkusepäevad päästsid mu. Ei tea, kas vanus või miski muu viie aastaga nii palju mõjutab aga seekord kuidagi raskem. Deisit kandes pidasin peaaegu dekreedini vastu. Või siis olin tol korral esmarasedana loll/rumal ja ei osanud ennast hoida?! Eks üks peamine põhjus on teatud valutav koht, mille vastu pole muud rohtu, kui puhata, pikutada, istuda jne. Tööl 12 tundi jalgadel olles pole see eriti reaalne ja paraku ei ole seal ka võimalik lühemaid päevi korraldada. Nii ma siin nüüd kodus mõnulen. Kui haige lapse kantseldamine sinna alla käib.

Kahjuks jah on see talv meie pere naispoolele karmim, kui kõik eelnevad. Ise olen kaks korda haiguslehel olnud ja ühe korra sain sülle kukkunud vabade päevade ajal külmetusest lahti. Deisi Anelle samamoodi hädas palaviku jms. Kolm päeva sai aias käidud ja täna hommikul taas kuum. Aga mis ikka oodata, kui sellise jubeda tuulega õues käies käed ja jalad märjad on. Vesine ju igal pool. Selles mõttes tunnen sel talvel ennast "normaalse" lapse vanemana, kelle järeltulija käib nädal lasteaias ja kaks nädalat ollakse kodus haiged. Siiani oli ta üks tervemaid lapsi.

Deisi Anelle on tänase seisuga 4a 9k 24p noor :) Kaalub kuskil 21-22kg ja pikkus u. 114-115cm. Samas riideid ostan juba suurusele 122. Viimasel ajal ta ei oska seisukohta võtta kumba rohkem ootab. Kas oma sünnipäeva 26.mail, kui ta viieseks saab ja talle kaua oodatud roosa rattakiiver kingitakse. Või siis väidetavalt väikese õe sündi keset juulit, et temaga jalutamas käia, pampersit vahetada ja mänguasju talle osta :D

Hei taas!

Märkamatult kuum suvi lõpuks möödas ja käes minu lemmik aastaaeg. Samas pole meelt mööda selle ajaga kaasnevad "lisandid". Kaks kolmandiku perest on nohu käes. Piigal juba läheb üle aga endal nina paks otsas.

Tänu kuumale suvele veetsime enamiku oma puhkusest Virumaal minu vanemate kodus. Natuke sai vanemaid ka aidatud talvepuudega aga enamiku ajast üritasime selle palavuse üle elada. Sai palju meres käidud. Meie piiga, kes algul keeldus vette minemas on nüüdseks täielik kala. Mõned pildimeenutused suvest 2010.

1. Väike Maili

2. Mattias

3. Deisi Anelle

4. Õde lastega külas

5. Deisi Kohala hobustega

6. Luunja jaanituli

7. Deisi Anelle = kala

****************************************************************************

Sügis tähendab seeni ja neid me oleme korjamas käinud. Kui turg on viimasel ajal suuuuuuri kivipuravike täis, siis meie saak piirdus kukeseente ja pilvikutega. Esimesed meile ja pilvikud ämmale-äiale.

pildistas Deisi Anelle

Armas avastus kodus puhastama hakates.

Huvitav kummale meeskonnale Luunja kohal kogunevad äikesepilved kurja kuulutavad? Või ei tule ka seekord luuavarrest pauku nagu eile. Tahan vihma, palju, et paljajalu lompidesse plätserdama minna :) Nagu lapsepõlves Kohalas. Kisuks ka piiga välja. Mõõõõnus!

Saime täna ikka linna piigaga. Kui muidu ei raatsi hommikuti tõusta isegi selleks, et piiga 200m eemal lasteaeda viia viimasel minutil, siis linna minekuga on teised lood. Kus sa siis magad, kui ees terendab vaba voli linnas ringi käia ja šopata (puhkuseraha!). Sellises olukorras saavad naised helikiirusel omad toimetused valmis. No problemo!!

Väga õnnestunud päev oli. Piiga oli lihtsalt võrratu, kui mitte arvestada tema ära kadumist Lõunakeskuses. Kõigest pool minutit silmad mujal, olles eelnevalt ära minemist keelanud ja läinud ta oligi. Mu oma töö juures. Ausalt , jutid käisid seest läbi. Olin juba suundumas turvade ja infoleti poole, kui ta naeratades selja taha ilmus. Pikk seletustöö teemal, miks niimodi teha ei tohi. Palju sellest temani jõudis, eks järgmine kord näeme. Üldse on igasugune minemine viimasel ajal probleemiks. Samuti teeb muret täiesti vaba suhtlemine võõrastega. Kui mõni pahalane peaks käest kinni võtma ja eemale viima, siis usun, et ta läheb kõhklusteta. Jube. Tuleb hakata veel rohkem sel teemal temaga vestlema.

Linnast saime kõik, mis vaja. Plikale sandaalid poole hinnaga. Ealeski ei raatsi 400.- sandaale paariks kuuks osta. Pool sellest on suht norm. Ja muidugi on tegu roosa värviga. Eile üritasin pool päeva piigat nõusse saada, et juuksurisse minna. Kaua ma nüsin ta tukka, rikun veel ära. Aga seekord veel ei õnnestunud. Lisaks momendil pisikeste tüdrukute seas populaarsed vidinad nagu Hello Kitty ´ga juuksekummid (kallid aga vajalikud) ja Pet Shop loomake. Need on nii armsad loomakesed :) Peaks Tartu Mänguasjade muuseumis ära käima, et meelde tuletada oma lapsepõlve vahvaid lelusid. Muidu liiga tihti kadestad tänapäevalapsi tohutu valiku pärast. Kõrvalt on lahe jälgida milliseid lugusid ta oma veel nelja loomaga välja mõtleb. Peamine tegevuskoht on mamma poolt kingiks saadud miniköök.

Vahepeal on müristamine vaibunud. Mees ennustab Saksamaa võitu. Mu jaoks pole vahet, kes. Loodan, et läheb penatli löömiseni välja. Vot see on põnev!

Piiga istub kolmandat tundi laua taga ja värvib raamatut, mille jõuluvana eelmine aasta tõi. Milline püsivus :) Poole silmaga vaatab Jääaega ka.
Endal on mingi tühi periood käimas. Natuke oleks käsitööd vaja teha aga mis olulisem, palju rohkem veel TAHAKS teha, kuid "miski" seisab ees. Haapsalu sall ootab pitsi näiteks. Aga jah. Momendil on elu suht tuim. Vähemalt pole keegi haige. Hea seegi..

Nii tüüpiline.

Siia satun ikka siis, kui miskit kurta on.

Ok, teen ruttu.

Piigal õnnestus oma esimesed õmblused saada. Esmaspäeva õhtul lõunakas vastu treppi. Ei saa ju lapsele ette heita, et ta tädidega koos uisupiruette tahtis teha. Vist öeldakse, et esimese asjana tuleb kukkumine ära õppida, isegi "kuival maal". Läks veidi kehvasti ja arstitädil tuli kaks õmblust otsa ette teha. Õnneks on kõik korras. Tukk varjab kõik ära. Järgmine esmaspäev läheme niite välja võtma. Ei tea mis nad seal Maarjamõisas talle tuimestuse nime all enne õmblemist süstisid, kuid piiga paneb nagu ahv ringi. Jube energiline. Eks selles ka oma "süü", et ta ju kodune. Lasteaias harjunud oma energiat hoogsasti kulutama. Ma õnneks nädalavahetusel tööl ja piiga issi mure :)

Muidu elu täitsa jonksus. Rütm on paigas lõpuks ometi. Nüüd peaks veidi endale mõtlema. Väikesed plaanid on. Eks paistab mis novembris selgub. Siis ka lähemalt ehk.

Juhuu..
Esimene päev see nädal ilma palavikuta. Samuti on taastunud söögiisu. Samas kahtlen, kas ikka on angiin kuna mingeid muid hädasid nagu poleks. Ma ei tea. Loen netist, et see jube vastik, valus ja mida iganes veel. Meie piigal ei miskit. Kõrge palavik oli ainus mure. Luninis ju räägiti kõrgest põletikunäitajast. Aga mandlite pealt võetud proovi ei mainitud üldse. Mine tea mille pärast need näitajad kõrged olid. Eks teeme ravi lõpuni, kuid jah... paneb imestama. Käies piiga asjadel lasteaias järel sain teada, et ei ole meie ainuke tema rühmast, kes angiini diagnoosiga kodused.
Vähemalt saan homme tööle minna. Tänase päeva puhul tuldi vastu ja saadi minuta hakkama. Nädalavahetusel on õnneks issi kodus ja laps valvatud.