Lõppemas on neljas päev taastumist. Siiani on kõik päris hästi. Reedel koju jõudes nõudis piiga kohe süüa- sooja juustusaia maitseainega. Kuna ta meil eriline jogurti/kohupiima sööja pole, sai püreesuppi proovitud. Ikka külma. Edasised päevad on kulgenud kartulipüree söömisega. Üritan ise loov olla ja seda ka erinevate juurikatega segada. Mingit liha sisse panna. Jäätist sööb natuke vastumeelselt ja seda ka vaid mahlakat. Muidu ta ei kurda üldse. Alles tänase päeva jooksul on mõned korrad valu pärast nutnud. Kui on aeg, siis saab siirupi sisse. Kui mitte, peab aitama külmakott ja tähelepanu juhtimine mujale. Efferalgani siirupit kulub palju. Esimene pudel(90ml) kulus kolme päevaga. Sai antud iga lubatud aja tagant, va. öösel. Nüüd teise pudeliga jälgin rohkem piiga olemist ja annan vastavalt vajadusele. Aga üle 6 tunni vahet pole olnud. Netist lugedes ja meie olukorraga võrreldes läheb meil ikka väga hästi. Arvan, et ehk väikelastega nii ongi. Juba haiglas panin tähele, et täiskasvanud olid suht hädised lastega võrreldes. Loodan, et need nädalad lähevad kiirelt. Pidevas häireolekus olemine on päris kurnav. Suur õnn, et ööd on vaiksed ja saab ilusti hommikuni välja puhata. Oma söömisi jälgisime ka esimestel päevadel. sai lapsest eemal oldud sel ajal. Et mitte liigselt ahvatleda ja ärritada. Nüüd ta juba teab, et enamus asju süüa ei saa, paneb kurgu valutama. Külmkapi ukse avanemist ei pea ka kartma kuna asi selge. Elame veel!

14.aprill- opipäev

8.00- registratuuris 8.40- saime palatisse kolmandale korrusele. Piigale pandi tuimestavad kreemid käele. Küsitlust täites jõuan järeldusele, et täitsa terve laps ju. Saame kapi ja vahetame riided. piiga pirtsutab haigla koledate riiete üle. Puha sinine ju aga see poiste värv. 9.10- vahepeal on kaks opile läinud. Üks teismeline ja väike, umbes Deisi vanune, tüdruk. Kõhu-Liisu hakkas ka madistama. Ega see ootamine ebamugaval toolil talle eriti meeldi. Ega mullegi. Piiga on ainukesena rahul. Mängib uute asjadega koridori vaibal. Üks väike poiss tuli enne meid üles. Vaeseke on täitsa hirmul. Istub vaid issi süles ja ei suhtle üldse. Tema on veel arvatavasti enne meid, kui hiljem tulnud väike vene tüdruk ennem ette ei võeta. Olen kuulnud, et vanemad jäetakse lõppu. Suudavad kaueb joomata-söömata olla. Siiani pole Deisi kumbagi meelde tuletanud. Õnneks. Pidevast sagimisest hoolimata suht vaikne. Deisi ja vene piiga vaid madistavad ringi keelust hoolimata. Hirmu ei paista kuskil. Ootame. 9.37- läks see õnnetu poiss issiga. Paistab, et järgmisena meie. Vahepeal käis vene piiga kanüüli panemas. Kisa oli kaugele kosta. Närv tuleb sisse. Deisi mängimisele vahelduseks pikutab voodis. Enne kümmet tuuakse üks tüdruk palatisse toibuma. Adenoidid lõigatud. Siiski võetakse meid enne venelast. Peale 10.30 kutsutakse opiblokki. Pannakse kanüül. Piiga hakkab nutma, kui nõela näeb. Jutt ei aita vaid füüsiline jõud ja asi saab kiiresti tehtud . Ka nutt haihtub. Enne lauale minemsit tuuakse paar last toibuma tilgutite alla ja piiga mängib suurt õde ja läheb lohutama neid. Lühikese ajaga saab temast toibumistoa lemmik :) 10.50- kõnnime lauale. Eelnevalt vaatab arst veel kord kurgu üle ja fakt jääb faktiks. Mandlid ON koledad ja lõigatakse koos adenoididega. Piiga istub lauale. Arstid õmberringi asjatavad sõbralikult. Pannakse südamemonitoti andurid. Ei mingit hirmu. Samas pikali ei viska. Hakatakse rohtusid sisse laskma. Kolmas, valge sisuga, süstlatäis on kibe ja Deisi hakkab vigisema. Kuid kohe vajuvad ka silmad kinni ja AEG LÄKS. Kõnnin ringi, istun palatis, olen trepil. Kõige jubedam aeg. Siis tekib esimene tõsine hirm, mure... Enam pole miskit minu teha. Ainult oota, mis edasi saab. Helistab P.-le. Kõne lõpetades juba kutsutakse mind. 11.30- kõik on möödas. Kui toibumistuppa jõuan, mässab Deisi narkoosisegaselt voodil. Kratsib käega nina ja ei kuule midagi. Kõik kohad verd täis-nägu, käed. Korra sõidutasime ratastooliga pissile. Seal suudab kuidagi ennast püsti juba hoida. Puristab verd mulle peale. Voodisse tagasi jõudes jääb magama lõpuks. Antakse hapniku ja valuvaigistit. 12.45- tõuseb ja on juba selgema mõistusega. Viin ta palatisse. Ees ootab neli last. Telekas on saadud vahepeal mängima ja see aitab teda rahulikuna hoida. Juhib tähelepanu mujale. Vapralt istub voodil. Teised magavad. 13.00- söögiaeg, emmedel, kes ööseks jäävad. Ja meid on kaks. Tee ja puder. Piiga läheb kruusi nähes veidi pöördesse. Juua ju pole saanud eelmisest õhtust saati. Just vajalikul hetkel tuleb valvearst ja vaatab olukorra kurgus üle. Kõik on normis ja talle tuuakse vett lõpuks ometi. 13.30- Deisi jääb magama. Kõrval voodis vene poiss tõuseb ja kukub marutama. Jube. Hüsteeriline. Arste ligi ei lase. Hädavaevu saavad talle rohu sisse lastud. Deisi magab õndsalt selle möllu sees. Kolm adenoidideta last saavad koju.Õudusega tõden, et hüsteerilise venelasega jääme ööseks palatisse. Oh jumal! Kohvi tahan, jubedalt ja korraliku süüa. Pudrust paar ampsu võtsin, maitsetu löga. Aga paraku pole Deisi ainuke piiga kelle eest hoolitsema pean ja sunnin ennast edasi sööma. 14.30- Deisi ärkab. Poiss magab. Mängisime koridoris. Millegi üle ta ei kurda. Isegi räägib kuigi keelan teda. Joob tasakesi vett. Vasakut kätt hoiab nagu primadonna. Ju see valutab opieel sisse antud rohtudest. Kurguga probleeme pole, laseb ilusti arstidel vaadata. 15.30- saab esimese valusiirupi. Enne sõi jäätist ja kurk hakkas valutama. Nutab, on närviline. 16.30- tuleb issi. Jalutab piiga süles koridoris. Piiga ikka natuke rahutu. Hooti nutab vaikselt. Vene poiss märatseb jälle peale magamist. Väike jutuajamine õega ja kella viieks paigutatakse meid neljandale korrusele peretuppa. Ma muidu mõtlesin endale ka juba rahustit küsida. P. nägemine viis ka veidi rivist . Üles jõudes oksendab piiga peale mõningast mängimist toa põranda verd täis, kaks korda. Õnneks ütles õde, et see normaalne kuna lapsed ikka neelavad verd alla. Õnn, et issi veel meiega oli. See vaatepilt oli võigas. Enne kuut jääb piiga magama. Pool tundi hiljem saadan P. ära. Pisarad silmas. Kahju, et jääda ei saa. Õde tegi vahepeal penitsiliini süsti magavale piigale. Jään üksi lapsega. Vaatan kella, loen tunde, minuteid järgmise paratsetamooli annuseni ja loodan, et ta enne üles ei ärka. Valve vahetus. Loodan, et piiga rohkem ei oksenda. Saaks miskit sisse sööta, st. jäätist. Varsti 24h söömata. Maga, tibu, maga! Kõik nii vaikne sel korrusel. Kurb hakkab. 19.15- piiga tõusis. Kurtis valu. Toodi kraadiklaas (37) ja uus siirup pool kaheksa. Peale seda viskas pikali ja jäi kohe magama tagasi. Jesss! Järgmine siirup seega 23.30. Jälgin kella aga samas üritan ka ise pikali visata. Siin palatis on kaks voodit. Ei pea,toolil kangelt istuma nagu all. Samas kõhubeebi hakkab möllama niipea, kui pikali viskan. Iga Deisi liigutuse peale on silmad lahti ja loodan, et ei tõuse veel. Kell on kümme. Olen vist vahepeal maganud kuidagimoodi. Aeg täis, jess! Piiga magab edasi. Magab ka siis kui südaööl tuleb õde uut süsti kanüüli tegema. Mingi aeg jään ka ise magama. 3.00-Piiga ärkab. Mul paari tunnine "mälukas". Järelikult magasin. Käime pissil. Joob vett. Annan rohu, mis õde õhtul valmis kallas. Loeme raamatut. Küsib papa järgi. Natuke enne nelja oksendab kolmandat korda. Seekord on hele-hele rögane vedelik, natuke vana verd, pruunikat. Õde ei näe probleemi. Loodame, et NÜÜD on kõik. 5.00- piiga magab. Jään ka ise kuigi tean, et kell kuus tullakse ja äratatakse üles. On kraadimise aeg- 37,7 juba. Uus rohi. 7.00- ikka veel magab. Peaks rohtu võtma ja sööma aga magab. Pool tundi hiljem panen teleka käima ja hakkan vaikselt üles ajama. 8.00- sõi väikese topsi jogurtit. Hoian vargsi näpud peos, et sees püsiks. Korraks mainib kõhuvalu aga õnneks püsib toit sees. Tunni möödudes proovis natuke kohupiima ka. Seedimine juba töötab. Naerame tasakesi tema pussude üle :) Tasapisi hakkab välja ilmuma meie kraaka. Enam pole narkoosist paistes näoga tundmatu. Ei jõua ära oodata millal koju saak. P. on tööl aga ootab meie kõnet, et järgi tulla. Lõpuks pool kümme kutsutakse alla. Arsti nähes piiga võpatab esimest korda. Oli ju sama tädi, kes magama pani ja lõikas.Aga saan selle viimase päeva jooksul korduva tõestuse, kui vapper meie laps on. Ilusti seletades saab kõik selgeks ja kuuletub korraldustele. Ja ei peagi lõputuid mänguasjalubadusi andma :) Lõpuks kirjutatakse meid välja ja enne kella 11.00 15. aprillil oleme OMA KODUS.

Totaalne ahastus on :S
Eile spetsialisti jutul käies, saime üllatuslikult juba homseks opile aja. Samas sai tõeks kartus, et ka mandlid lähevad eemaldamisele. Verenäit pidi nii jube olema, et iga arst läheks selle peale pöördesse. Täna on veel ees uus vereproov haiglasse kaasa võtmiseks. Ma, loll, hakkasin googeldama ja nüüd suutnud end pöördesse ajada homseks. Kuigi kaasa pakkus ennast lapsega koos minema, ma siiski keeldusin. Ega mul targem kodus istuda. Momendil tunnen end füüsiliselt hästi. Aga hirm on sees. Kuidas ja kas üldse peaks piigat ette valmistama homseks?! Ei oska midagi öelda. Vaid seda, et järjekordne arstile minek ja ta peab vapper olema.

Aina põnevamaks läheb. Perearsti juures pilt ja vereproov tehtud ning saatekiri spetsialisti juurde olemas. Paistab, et on opile minek piigaga. Kui pilt näitas 3/4 ninaneelu sulgemist. See tähendab vaid veerandik hingamisruumi. Ja veres põletikunäitajad ka kõrged s.h. ka kurgumandlite kohta käiv näitaja. Nüüd jääb vaid loota, et mandlid veel hullemaks ei läheks ja ehk peale adenoidide opi tõmbuvad tagasi. Muidu saab vaene laps kaks oppi järjest. Prrr...

Eluke nüüd seal maal, et käsil teine nädal puhkusest. Ei-ei, mitte SEE puhkus. Mul muud "jama" saada lausa 41 päeva. Dekreeti alles aprilli lõpust. Need arvukad puhkusepäevad päästsid mu. Ei tea, kas vanus või miski muu viie aastaga nii palju mõjutab aga seekord kuidagi raskem. Deisit kandes pidasin peaaegu dekreedini vastu. Või siis olin tol korral esmarasedana loll/rumal ja ei osanud ennast hoida?! Eks üks peamine põhjus on teatud valutav koht, mille vastu pole muud rohtu, kui puhata, pikutada, istuda jne. Tööl 12 tundi jalgadel olles pole see eriti reaalne ja paraku ei ole seal ka võimalik lühemaid päevi korraldada. Nii ma siin nüüd kodus mõnulen. Kui haige lapse kantseldamine sinna alla käib.

Kahjuks jah on see talv meie pere naispoolele karmim, kui kõik eelnevad. Ise olen kaks korda haiguslehel olnud ja ühe korra sain sülle kukkunud vabade päevade ajal külmetusest lahti. Deisi Anelle samamoodi hädas palaviku jms. Kolm päeva sai aias käidud ja täna hommikul taas kuum. Aga mis ikka oodata, kui sellise jubeda tuulega õues käies käed ja jalad märjad on. Vesine ju igal pool. Selles mõttes tunnen sel talvel ennast "normaalse" lapse vanemana, kelle järeltulija käib nädal lasteaias ja kaks nädalat ollakse kodus haiged. Siiani oli ta üks tervemaid lapsi.

Deisi Anelle on tänase seisuga 4a 9k 24p noor :) Kaalub kuskil 21-22kg ja pikkus u. 114-115cm. Samas riideid ostan juba suurusele 122. Viimasel ajal ta ei oska seisukohta võtta kumba rohkem ootab. Kas oma sünnipäeva 26.mail, kui ta viieseks saab ja talle kaua oodatud roosa rattakiiver kingitakse. Või siis väidetavalt väikese õe sündi keset juulit, et temaga jalutamas käia, pampersit vahetada ja mänguasju talle osta :D

Nagu selle blogi pealkiri mõista annab, toimub kogu blogindus iseenesest. Et nagu kuidas juhtub, mis just momendil tähtis on. Ilma kindla teemata.
Kuuldes ja lugedes iga päev rõõmsaid beebiuudiseid pean ka lõpuks asja ametlikuks tegema.

Millalgi juulis, keset suurt ja kuuma Eesti suve peaks meie pere ühe liikme võrra suurenema. Esimesed rasked kuud on möödas. Esimesed kilod alla võetud. Loodan peagi ikka suurenevaid numbreid kaalul näha. Ega seda ülekaalu nii palju ka pole, et vaid alla võtta. Pool päeva kestvad iiveldamised unustatud ja suuremad uned praeguseks magatud. Täpselt õigel ajal ka esimesed liigutused ära tuntud. Seega kõik on hästi nii minu, kui beebiga. Sugu veel ei tea aga esimesel võimalusel uurime järgi. Aimdus/tunne, ema intsinkt jne. annab ühes suunas teada. Eks paistab kas õieti.

Kuna piigaga kogemus ees olemas, siis seekord sai tööl juba suht alguses teada antud. Nüüd on suur lootus juba märtsiks koju jääda. Tunnen, et mu vaim vajab seda ehk isegi rohkem kui keha. Seega on elu ise siinsele blogile uue suuna andnud, mis peaks puhuma hea mitu aastat :D

Hei taas!

Märkamatult kuum suvi lõpuks möödas ja käes minu lemmik aastaaeg. Samas pole meelt mööda selle ajaga kaasnevad "lisandid". Kaks kolmandiku perest on nohu käes. Piigal juba läheb üle aga endal nina paks otsas.

Tänu kuumale suvele veetsime enamiku oma puhkusest Virumaal minu vanemate kodus. Natuke sai vanemaid ka aidatud talvepuudega aga enamiku ajast üritasime selle palavuse üle elada. Sai palju meres käidud. Meie piiga, kes algul keeldus vette minemas on nüüdseks täielik kala. Mõned pildimeenutused suvest 2010.

1. Väike Maili

2. Mattias

3. Deisi Anelle

4. Õde lastega külas

5. Deisi Kohala hobustega

6. Luunja jaanituli

7. Deisi Anelle = kala

****************************************************************************

Sügis tähendab seeni ja neid me oleme korjamas käinud. Kui turg on viimasel ajal suuuuuuri kivipuravike täis, siis meie saak piirdus kukeseente ja pilvikutega. Esimesed meile ja pilvikud ämmale-äiale.

pildistas Deisi Anelle

Armas avastus kodus puhastama hakates.