Eluke nüüd seal maal, et käsil teine nädal puhkusest. Ei-ei, mitte SEE puhkus. Mul muud "jama" saada lausa 41 päeva. Dekreeti alles aprilli lõpust. Need arvukad puhkusepäevad päästsid mu. Ei tea, kas vanus või miski muu viie aastaga nii palju mõjutab aga seekord kuidagi raskem. Deisit kandes pidasin peaaegu dekreedini vastu. Või siis olin tol korral esmarasedana loll/rumal ja ei osanud ennast hoida?! Eks üks peamine põhjus on teatud valutav koht, mille vastu pole muud rohtu, kui puhata, pikutada, istuda jne. Tööl 12 tundi jalgadel olles pole see eriti reaalne ja paraku ei ole seal ka võimalik lühemaid päevi korraldada. Nii ma siin nüüd kodus mõnulen. Kui haige lapse kantseldamine sinna alla käib.

Kahjuks jah on see talv meie pere naispoolele karmim, kui kõik eelnevad. Ise olen kaks korda haiguslehel olnud ja ühe korra sain sülle kukkunud vabade päevade ajal külmetusest lahti. Deisi Anelle samamoodi hädas palaviku jms. Kolm päeva sai aias käidud ja täna hommikul taas kuum. Aga mis ikka oodata, kui sellise jubeda tuulega õues käies käed ja jalad märjad on. Vesine ju igal pool. Selles mõttes tunnen sel talvel ennast "normaalse" lapse vanemana, kelle järeltulija käib nädal lasteaias ja kaks nädalat ollakse kodus haiged. Siiani oli ta üks tervemaid lapsi.

Deisi Anelle on tänase seisuga 4a 9k 24p noor :) Kaalub kuskil 21-22kg ja pikkus u. 114-115cm. Samas riideid ostan juba suurusele 122. Viimasel ajal ta ei oska seisukohta võtta kumba rohkem ootab. Kas oma sünnipäeva 26.mail, kui ta viieseks saab ja talle kaua oodatud roosa rattakiiver kingitakse. Või siis väidetavalt väikese õe sündi keset juulit, et temaga jalutamas käia, pampersit vahetada ja mänguasju talle osta :D

Nagu selle blogi pealkiri mõista annab, toimub kogu blogindus iseenesest. Et nagu kuidas juhtub, mis just momendil tähtis on. Ilma kindla teemata.
Kuuldes ja lugedes iga päev rõõmsaid beebiuudiseid pean ka lõpuks asja ametlikuks tegema.

Millalgi juulis, keset suurt ja kuuma Eesti suve peaks meie pere ühe liikme võrra suurenema. Esimesed rasked kuud on möödas. Esimesed kilod alla võetud. Loodan peagi ikka suurenevaid numbreid kaalul näha. Ega seda ülekaalu nii palju ka pole, et vaid alla võtta. Pool päeva kestvad iiveldamised unustatud ja suuremad uned praeguseks magatud. Täpselt õigel ajal ka esimesed liigutused ära tuntud. Seega kõik on hästi nii minu, kui beebiga. Sugu veel ei tea aga esimesel võimalusel uurime järgi. Aimdus/tunne, ema intsinkt jne. annab ühes suunas teada. Eks paistab kas õieti.

Kuna piigaga kogemus ees olemas, siis seekord sai tööl juba suht alguses teada antud. Nüüd on suur lootus juba märtsiks koju jääda. Tunnen, et mu vaim vajab seda ehk isegi rohkem kui keha. Seega on elu ise siinsele blogile uue suuna andnud, mis peaks puhuma hea mitu aastat :D

Hei taas!

Märkamatult kuum suvi lõpuks möödas ja käes minu lemmik aastaaeg. Samas pole meelt mööda selle ajaga kaasnevad "lisandid". Kaks kolmandiku perest on nohu käes. Piigal juba läheb üle aga endal nina paks otsas.

Tänu kuumale suvele veetsime enamiku oma puhkusest Virumaal minu vanemate kodus. Natuke sai vanemaid ka aidatud talvepuudega aga enamiku ajast üritasime selle palavuse üle elada. Sai palju meres käidud. Meie piiga, kes algul keeldus vette minemas on nüüdseks täielik kala. Mõned pildimeenutused suvest 2010.

1. Väike Maili

2. Mattias

3. Deisi Anelle

4. Õde lastega külas

5. Deisi Kohala hobustega

6. Luunja jaanituli

7. Deisi Anelle = kala

****************************************************************************

Sügis tähendab seeni ja neid me oleme korjamas käinud. Kui turg on viimasel ajal suuuuuuri kivipuravike täis, siis meie saak piirdus kukeseente ja pilvikutega. Esimesed meile ja pilvikud ämmale-äiale.

pildistas Deisi Anelle

Armas avastus kodus puhastama hakates.

Huvitav kummale meeskonnale Luunja kohal kogunevad äikesepilved kurja kuulutavad? Või ei tule ka seekord luuavarrest pauku nagu eile. Tahan vihma, palju, et paljajalu lompidesse plätserdama minna :) Nagu lapsepõlves Kohalas. Kisuks ka piiga välja. Mõõõõnus!

Saime täna ikka linna piigaga. Kui muidu ei raatsi hommikuti tõusta isegi selleks, et piiga 200m eemal lasteaeda viia viimasel minutil, siis linna minekuga on teised lood. Kus sa siis magad, kui ees terendab vaba voli linnas ringi käia ja šopata (puhkuseraha!). Sellises olukorras saavad naised helikiirusel omad toimetused valmis. No problemo!!

Väga õnnestunud päev oli. Piiga oli lihtsalt võrratu, kui mitte arvestada tema ära kadumist Lõunakeskuses. Kõigest pool minutit silmad mujal, olles eelnevalt ära minemist keelanud ja läinud ta oligi. Mu oma töö juures. Ausalt , jutid käisid seest läbi. Olin juba suundumas turvade ja infoleti poole, kui ta naeratades selja taha ilmus. Pikk seletustöö teemal, miks niimodi teha ei tohi. Palju sellest temani jõudis, eks järgmine kord näeme. Üldse on igasugune minemine viimasel ajal probleemiks. Samuti teeb muret täiesti vaba suhtlemine võõrastega. Kui mõni pahalane peaks käest kinni võtma ja eemale viima, siis usun, et ta läheb kõhklusteta. Jube. Tuleb hakata veel rohkem sel teemal temaga vestlema.

Linnast saime kõik, mis vaja. Plikale sandaalid poole hinnaga. Ealeski ei raatsi 400.- sandaale paariks kuuks osta. Pool sellest on suht norm. Ja muidugi on tegu roosa värviga. Eile üritasin pool päeva piigat nõusse saada, et juuksurisse minna. Kaua ma nüsin ta tukka, rikun veel ära. Aga seekord veel ei õnnestunud. Lisaks momendil pisikeste tüdrukute seas populaarsed vidinad nagu Hello Kitty ´ga juuksekummid (kallid aga vajalikud) ja Pet Shop loomake. Need on nii armsad loomakesed :) Peaks Tartu Mänguasjade muuseumis ära käima, et meelde tuletada oma lapsepõlve vahvaid lelusid. Muidu liiga tihti kadestad tänapäevalapsi tohutu valiku pärast. Kõrvalt on lahe jälgida milliseid lugusid ta oma veel nelja loomaga välja mõtleb. Peamine tegevuskoht on mamma poolt kingiks saadud miniköök.

Vahepeal on müristamine vaibunud. Mees ennustab Saksamaa võitu. Mu jaoks pole vahet, kes. Loodan, et läheb penatli löömiseni välja. Vot see on põnev!

Tere

Mina olen Tiia aka Sapsi ja selle blogi omanik.
Nagu öeldakse, et vahepeal on palju vett merre voolanud. Eriti tabav on see tänavuse kevade kohta. Õnneks me kolmandal korrusel ja ujutamise ohtu veel sel aastal ei tunnetanud :) Samas eramaja naabrid olid jamale vääääga lähedal. Hoovist kanuuga otse jõele :) Me oma rõdult veel kala püüda ei saanud .

Hakkasin juba kirjutama sellest jubedast suvekuumusest, mis täpselt minu puhkuse ajaks Eestisse saabus. Aga näedsa, sadama hakkas. Kaks päeva ujutas Tallinnat. Nüüd jõudis lõunasse ka. Õnneks ilma välgu ja müristamiseta. Pidime piigaga hommikul linnapeale minema. Nja, vaatab, mis seis selleks ajaks on.

Ühesõnaga jah, elame veel. Üritan siia aegajalt sattuda. Võiks ju. Kui just tööl ei ole või vardad käsi klaviatuurist eemal ei hoia. Jajah, ikka käsitöötan. Sellest ei saa üle ega ümber.

Natuke nalja teemal rõdu kauniks.

Eelmine aasta sain ämma käest kastidesse lilli(ei mäleta nime). Sügisel ei viitsinud kaste korralikult tühjendada ja nii tõmbasin kuivanud juurikad lihtsalt välja. Ühest kastist aga kätte ei saanud. Ok, jätsin nii nagu oli. Vahet pole ju. Kevadel hakkas selles kastis miskit rohelist pead tõstma. Arvasin, et vana juurikas(ikka otseses tähenduses) on uuesti kasvama läinud. Mida suuremaks taimed kasvasid, seda rohkem pani kukalt kratsima. See nüüd küll sama lill pole, mis eelmine aasta. Aga noh, peaasi, et midagi ikka kasvab. Istutasin ühe tundmatu taime ka teise kasti. Kui need tundmatud olid juba rohkem kui poolemeetrised ja õitsema hakkasid, tekkis täielik blondiini tunne (sry, heledad pead). Need ju päevalilled!! -hallo :) Söötsime neis kastides talv läbi linde, päevalilleseemnetega ja nokkides tallati neid ka mulda. Nii need varred mulle sinna kasvasid. Ehtne maalaps küll, ei tunne päevalille ära :P

Maila, maale tuleme, millalgi lähiajal. Paar päeva oleme Krista juures Võiveres ka.

Piiga istub kolmandat tundi laua taga ja värvib raamatut, mille jõuluvana eelmine aasta tõi. Milline püsivus :) Poole silmaga vaatab Jääaega ka.
Endal on mingi tühi periood käimas. Natuke oleks käsitööd vaja teha aga mis olulisem, palju rohkem veel TAHAKS teha, kuid "miski" seisab ees. Haapsalu sall ootab pitsi näiteks. Aga jah. Momendil on elu suht tuim. Vähemalt pole keegi haige. Hea seegi..

Nii tüüpiline.

Siia satun ikka siis, kui miskit kurta on.

Ok, teen ruttu.

Piigal õnnestus oma esimesed õmblused saada. Esmaspäeva õhtul lõunakas vastu treppi. Ei saa ju lapsele ette heita, et ta tädidega koos uisupiruette tahtis teha. Vist öeldakse, et esimese asjana tuleb kukkumine ära õppida, isegi "kuival maal". Läks veidi kehvasti ja arstitädil tuli kaks õmblust otsa ette teha. Õnneks on kõik korras. Tukk varjab kõik ära. Järgmine esmaspäev läheme niite välja võtma. Ei tea mis nad seal Maarjamõisas talle tuimestuse nime all enne õmblemist süstisid, kuid piiga paneb nagu ahv ringi. Jube energiline. Eks selles ka oma "süü", et ta ju kodune. Lasteaias harjunud oma energiat hoogsasti kulutama. Ma õnneks nädalavahetusel tööl ja piiga issi mure :)

Muidu elu täitsa jonksus. Rütm on paigas lõpuks ometi. Nüüd peaks veidi endale mõtlema. Väikesed plaanid on. Eks paistab mis novembris selgub. Siis ka lähemalt ehk.