Ema ja isa saabusid reedel mu tähtpäeva puhuks külla. SEE päev küll alles täna, nüüd aga noh. Tööinimeste jama, vaid nädalavahetustel saab liikuma.
Emal oli huvitav rull kaasas. Juba mõni aasta paneb ta kirja omapoolset suguvõsa. Uurib, helistab, nõuab andmeid sündide ja surmade kohta. Minu jaoks oli üllatus, et tal sellest "võsast" puu on joonistatud. Kuna rahvast palju, siis selleks üles kirjutamise kohaks on tapeedirull. Minu eest on ta seda täitsa juhuslikult varjata suutnud. Ühesõnaga, leidsin internetist sellise mõnusa lehekülje. Tegevust jätkub seal. Hästi põhjalikult saab iga ühe kohta andmeid kirja panna.
Meie eesmärk emaga oli tema suurest tööst nn. koopia teha internetti. Niipea kui saan printerile uue kasseti sisse, siis lasen välja ka. Nii on olemas varu, kui originaaliga midagi juhtuma peaks. Veetsin seal lehel mitu tundi ja lõpuks kui sisse kõik nimed koos daatumitega sain, tuli kokku 143 inimest ja see on vaid emapoolne suguvõsa. Päris põnev on teada, küll vaid eesnime aga siiski, oma vanavanavanavanaisa nime. Sünniaastad on teada alates 1887-st aastast. Siis sündis mu vanavanaema.
Sai emaga nalja heidetud, et naissugulased kippusid mitme erineva mehega lapsi saama. Ei istutud vaikselt oma talus oma taadiga nagu ma arvasin, et 1900-..... tehti :) Jube keeruline on kirja panna viis last ja kõik erinevad isad. Ema on üks vähestest oma suguvõsas, kes on oma valikule truuks jäänud pea 35 aastat juba :) Selline kodu annab ka mulle palju kindlust, et raskusi seljatada. Eilne päev pani oma mineviku peale kõvasti mõtlema. Ega enam ju eriti kipu olnut meenutama.

Aga siin ma nüüd olen...
Sündinud 15.09 1980 Rakvere haiglas
Olen neljast lapsest noorim. Eespool on kaks venda ja õde. Minu ja vanima venna vanusevahe on 6 aastat. See paneb mõtlema kuidas küll ühega hakkama ei saa, onju. Pean endale seda rohkem meelde tuletama, kui piigal marutamistuur jälle peale tuleb.
Väiksena tatsasin vanemate laste sabas ja loomulikult keegi mind ei kannatanud. Oli juhtum, kui kadusin ära ja terve küla otsiti läbi mind leidmata. Arvati juba, et ma jõkke kukkunud. Mina aga ilmusin õhtul magamistoa riidekapist unise peaga välja. Olin peitust mängides sinna magama jäänud :D Sellest ajast peale võttis ema aegajalt tarvitusele meetmed. Peamiselt seoti mind nööriga pesunööri külge nii, et ma liikuda ikka sain. Kõlab julmalt ja tänapäeval tegeleks sellega sotsiaaltöötaja. Aga vaid nii sai ema maja juures asjatada samal ajal silma peal hoides ja kartmata, et ma sekund hiljem kuskil ringi ei hulgu.
Kuskil viieselt kukkusin ma poe trepist alla. Poleks midagi hullu olnud, kuid tegu oli kivist trepiga millel olid metallist servad. Sain oma esimesed ja viimased õmblused ning armi ülahuulele, mis mind siiani kaunistab (huvitav kokkusattumus, et ka mu kallil kaasal on huulel selline arm).
Minu enda esimene mälestus on lasteaia viimasest rühmast. Mäletan, et pidime ennast joonistama. Peaks see pilt isegi alles olema :D Minu suur õnnetus oli jääda vahetult enne lasteaia lõpupidu tuulerõugetesse (millest mul samuti "kenad" mälestused füüsiliselt olemas) ja jäi ära sõit Tallinna loomaaeda. Tol ajal oli see ikka kõva sõna.
Mäletan, kui hommikul magama jäädes sai pugemise eesmärgil emale ja isale hommikusööki valmistatud, et nad minuga liiga tõredad ei oleks. Kõhud saadi täis, kuid ma pidin ikkagi 3,5 km kooli jala minema :S Korra äratasin vennad-õe tund varem üles. Enne aru ei saanud, kui kooli ukseni jõudsime ja avastasime, et kinni on :D Siis taipasid ka teised kella vaadata.
Põhikooli pean oma esimese 20 eluaasta parimaks osaks. Kuigi olin juba minnes teistest vanem ja ka suurem, pikem jne. Õnneks käisin väikeses maakoolis ja nii ei ole mul mingeid suuri hingepiinu mälestuseks:) Lõbus oli! Eriti päev, kui direktor otsustas meie veesõdadele lõpu teha. Nimelt tellis ta tuletõrjeauto staadioni peale ja algas suuuuuur veesõda ümber koolimaja. Ka tiik tassiti tühjaks koos kaanidega :D Oli möll.
Käisin pea 10 aastat rahvatantsus ja laulsin. Tänu sellele pääsesin kolmel korral Tallinna laulu- ja tantsupeole. Sealsed mälestused lõpututest proovidest, pikkadest vetsujärjekordadest, vihmas tantsimisest, koolimajas ööbimisest ja Tõnis Mäega laulukaare all Koitu lauldes endast kõik andes, on hindamatud. Põhikooli ajal hakkasin ka muusikakoolis käima. Algul akordeoni, lisaks klaverit jalõpuks üks aasta ka viiulit enne, kui keskkool ja murtud süda mu viie aastased õpingud katkestas. Õigemini lõpetasin need ma ise kuna jõudsin arusaamisele, et muusika tegemine pole minule. Küll aga naudin seda mõnuga siiani :D
Niiet murtud süda. Eks nagu ikka. Üks kool, üks klass, kena noormees Tallinnast kolkasse kolinud. Vedas mul, et esimesena käpa peale sain. Oli ilus aeg. Sai lollusi tehtud. Kui põhikool läbi, muutus kõik. Läksime erinevatesse koolidesse. Tagant järgi tänan õnne.
Kümnes klass oli raske. Esiteks südamemured ja üldse pole lihtne minna väikesest maakoolist suurde gümnaasiumi, kus kõik on kõigi luubi all. Vastik-vastik :S Ühe aasta vedasin end läbi ja siis otsapidi kutsekooli restoranikokaks. Seal oli huvitav. Neli aastat. Palju toimus ainuüksi välipraktikate pärast. Sai meeletult kogemusi, tutvusi. Juba esimesel kursusel, teadmata midagi kulinaariast, sain oma esimese kokatöö kogemuse, mida ma küll eales ei unusta. Mäletan seda paanikat, kui seisin ÜKSI keset väikest kööki teadmata kust otsast alata. Seal samas ukse taga ootamas 20 näljast inimest, kes tahavad kiiresti sooja toitu saada a la carte. Nutsin, kuid ära tegin ja sellest hetkest ei kohutanud mind miski. Tegelikult on üks selline moment veel olnud. Siis juba paar aastat hiljem 1. septembril. Kui peale aktuseid tuldi perekonniti sööma. Siis sai ennast kõrvetatud ja liha loobitud. Vahepeal olid leegid ventilatsioonini väljas. Paanikahoog on kerge tulema kui tšekimasin aina ketrab ja ketrab ning iga paber, mis sealt väljub tähendab sinu jaoks eelroogi, praade, magustoite..... . Neid hetki nimetan ma tõeliseks praktikaks. Mitte neid, kus kaks nädalat köögivilju hakida tuleb. Oleneb kohast.
Mul nendega vedas. Esimesel aastal sain suveks tööle (kui keegi satub kunagi Kadaka Baari, siis tervitage Virget,kena väike viimati blond naisterahvas). Ise pole seal üle 7 aasta juba käinud. Sel ajal sai vinge 18 a pidu maha peetud. Karm ;) Peale seda olen tubli olnud :D
Viimasel kursusel õnnestus Rakveres Old Victoriasse pääseda. Nii juhtus, et enne kui käes oli kutsetunnistus, sai alla kirjutatud tööleping. Seal õnnestus küll vaid oktoobrini olla.
Siis kutsus endine klassijuhataja mu kooli tööle. Seal oldud aeg aitas kiiresti jõuda arusaamisele, et ei meeldi mulle ülemus olla. Samas oli meie väike kollektiiv niiiiii mõnus, kes me seal köögis olime-Kaido, Koidu ja mina :D Kui hästi töötav tiim :D Selle idülli vahetasin ma ühe aasta veebruari kuus teise vastu......... jätkub


Kes selle jutu lõpuni luges, tubli oled!
Ma nüüd teki alla, et hommikul 7.15 vastu võtta uus aasta oma elus.

pildi autor viki