Juuni käes ja mul kaks ametliku tööpäeva seljataga. Mis muljed, tunded? Ausalt? Raske, väga raske.Esmaspäeval olin täiesti üksi kuna eelmine nädal lasti veel üks abiline lahti. Seega tuli teha kolme inimese tööd ja see oli leebelt öeldes karm. Alates hommikust 6 tundi jooksmist (tööpäev on 12 tundi). Ülevalt alla, alt ülesse. Enamik asju olid uued. Kuigi käisin eelnevalt kolm päeva kohal, siis ikkagi midagi ei tea, üles ei leia. Klimp kurgus ja silmad märjad. Jep, kaks korda. Uskumatu onju?! Aga ma ei arvanud, et see niiii raske olema saab. Mul pole midagi töö tegemise vastu aga see ei olnud normaalne enam. Praegusel ajal minnakse oma koondamistega ka liiale. Palka vähendatakse aga koondamiste tõttu jääjate töökoormus ju tõuseb. Seega teed vähema raha eest varasemast rohkem tööd. Pole ju normaalne. Siis öeldakse, et raskel ajal tuleb kokku hoida. Hoiamegi, meie, lihttöölised. Samas kui ülevalt pannakse julmalt "näkku". Et nagu meie anname endast kõik aga ülevalt midagi vastu ei saa.
Segamini ja stressis pereelust ma parem rääkima üldse ei hakka. Kohaneme aga momendil on seis masendav. Endast on kahju, mehest on kahju, lapsest on kahju.
3 kommentaari:
Küll ajapikku tegib rutiin ja paljud tegevused loksuvad ökonoomsemaks :)
Ma ei tea, kui palju enam mina nüüd "üleval" olen, aga riigiaparaadi mõttes ehk siiski. Sellegipoolest on koondamised ja palgakärbe korra juba selja taga ning teine satsi mõlemat ees, lisaks palgata puhkus. Eks kärbivad kõik...
Aga rasked ajad saavad alati mööda :)
Eks ta ole....taad tööle, et pere saaks normaalset elu aga siis kui aus olla kannatab see perekond...istud kodus kannatab jälle perekond...
Kuid sa megatubli tips, saad hakkama :) Soovin sulle kanget meelt ja hakkamasaamist ja loodetavasti loksuvad see töö ja aeg ja pere sedasi paikka, et sa saad rahus elada ja tea kõike mida soovid ikkagi :D
Postita kommentaar