Elu on momendil täielik jo-jo. Ainult ma pole tuvastanud kelle käes jäme ots on ja kes see jobu on kes peal üles kerimist kõik alla tagasi lööb. Eile oli ideaalne päev. Piigaga mingeid muresid polnud. Sai söödud, lõbus, mängis. Enda kurgujamast hoolimata oli olemine ka mul okey. Täna aga on kõik vastupidi. Mitte miski ei lähe. Täielik masendus peal. See mida eile söödi, täna enam ei saa või ei taha. Minu olukorras, kus niigi üle keeratud hormoonid, ei kannata mingit virinad ja vigisemist. Kõike seda veel vähemalt nädalajagu ees. Ning karta on, et mingi hetk läheb hullemaks (kattude eemaldumise aeg). Ei taha enam.