Niisiis. Käsil 39. nädal. Lõpp juba paistab kuigi tunnet veel ei ole. Samas on teist päeva alakõhus torked, mis teevad olemise ärevaks. Minu lootus, et rauaga on kõik korras, kustus. Jätkuvalt langeb, nüüdseks 105. Võtan lisarauda lisaks ämma maasikatele, mis kaovad kastist minutitega. Momendil ei plaani sügavkülma panna kuna ei söö peale minu keegi teine kodus moosi. Seega kõik värskelt sisse. Peale sünnitust nagunii ei saa süüa. Seega kaal on uues kümnes nüüd. Sama lugu on kõhu ümbermõõduga. Mina aga rõõmus roosa rase. Viimane nädal kuidagi kergem olla. Isegi tänasest kuumusest hoolimata. Kui varem oli soov, et võiks kohe ära sünnitada, siis nüüd tahaks 11. juulini ikka ära oodata. Siis algab emal puhkus ja sõidavad Virumaalt siia toeks. Nii ei tekiks probleeme Deisi paigutamisega, kui asjaks läheb. Ega muidu ka on sellega korras kuna elame linna lähedal, kus käe-jala juures teine vanaema-vanaisa. Vahemaad ei ole pikad. Aga siiski parem, kui ei pea keset ööd last kuhugile vedama hakkama. Seega 11. juulini ühes tükis! Pean oma koristamise tuhinat veidikene veel taltsutama. Kott on juba 1,5 nädalat pakitud. Vanker ja turvahäll ootavad uut preilit. Sama lugu kahe suuuuuure sahtlitäie roosade riietega. Niiet kui see momendil preili on endale vahepeal miskit juurde kasvatanud teatud kohta, käib kutt järgnevad pool aastat roosas ringi.