Täna sai Nete-Liis linnukese kirja keeramises. Hoolimata mu igapäevastele meelitamistele siiani mingeid edusamme polnud. Nüüd aga kõrin käes ja rätik hunnikus kõhu all tuli esimene ära. Nii vahva!

Kui õigel ajal kaameraga nina ette sattuda, siis saab sellise nunnu seeria. see pole mingi uudis enam, et Liisule meeldib magada. Ikka öösel. Päeval teeb kohustusliku osa ära aga ei enamat. Ööunne jäämine on meil aina varasemaks jäänud. Viimastel päevadel ei eeldanud üldse, et last kell 18.00 uinakule sättides ta magabki hommikuni välja. Kuigi nii tark olen küll juba, et panen igaks juhuks tuduka selga. magab ta sellest hoolimata täitsa hommikuni. Täna küll tegi häält kell 6.00 aga emme autopiloot suras luti suhu ja piiga venitas veel tunnikese unele otsa. Varsti on kella keeramine. Mis siis saab? Jääb lõunast juba ära :)

Hea ikka, kui ma ei peagi oma aega võtma poole kolmeni öösel. Saan tegutseda juba täitsa normaalsel kellaajal ja üritan üheks teki alla ronida.

Elu on lill!!

Järjekordne kuu möödas. Strateegilised numbrid on pikkus 64cm(eelmine kuu oli ikka 61, mitte 63 nagu arst mulle kirjutas) ja kaal 6410g. kuuga juures 810g ja 3 cm. Kui pikkuses ja kaalus on Liisul väike edumaa Deisi ees, siis pea oli Deisil 2 cm suurem. Kolme kuune Nete-Liis on veidi riiakam. Hakkab vaikselt tujusid näitama. Samuti teeb häälekalt Deisile selgeks, kui talle miski ei sobi. Samas talle jubedalt meeldib, kui suur õde talle igasuguseid nägusid teeb ja temaga võimleb. Selles suhtes mul lihtsam õhtul. Pikali eriti olla ei taheta. Nii kui näpud pihku saab, on kohe ülakeha voodist lahti. Kõhulihased on päris head. Kõhuli oleme ka jõudumööda. Harjutame hoogsalt keeramist. Veel eriti hästi ei tule. Haaramine aga tuleb. Ühte Deisi ajast pärit krõbisevat mõmmiraamatut nätsutab mõnuga enne, kui käest lahti laseb. Juttu ja ila jätkub aga kõvasti. Ikka rusikas suus ja lalin taga läbi ilamullide. Vaatame, kas on kuu pärast kaks hammast suus nagu Deisil. Nii nagu Deisit ajab ka Liisut igasugune laulmine naerma. Proovi siis laps magama laulda. Magab jtkuvalt terve öö. Päeval kuskil 2-3 korda ja ühel korral neist 2 tundi.

Nete-Liis kasvab nii et mühiseb. Juba 5,6 kilo ning 63cm. Taas kilo juures ja 4 sendimeetrit otsas. Oeh. Kõik muu nagu eelmine kuu. Magab öösel ärkamata. Päeval on uni rahulikum tööpäevadel. Siis elamine tühi ja keegi ei siiberda ringi kogu aeg.

Pead hoiame järjest paremini ja jaksu ka kauem kõhuli olla. Arst kiitis piiga hästi fikseerunud pilku?! Samuti oskas lapse pealt öelda, et emme oli raseduse ajal väga rahulik :) laps nii rõõsa-roosa. Lõpuks saime eelmine kord ära jäänud süsti ka kintsu. Liisu oli päris vapper. Loomulikult oli algul nuttu aga süles oli vaikus kohe. Puusad on korras uh järgi.

Deisi on jätkuvalt õe vaimustuses. Liisu veel kannatab ta rahmimised ära. Kuigi paaril korral olen märganud ta viltust nägu, kui Deisi talle läheneb. Muidu talle meeldib õde jälgida. Deisist on abi ka mulle. Mõnel korral on ta Liisu isegi magama saanud. Tema õpetas Liisule tudulapi selgeks. Nüüd Nete-Liis uinud puuvillasest lapike näo juures. Söötmised, mähmete vahetuste abistamine ja muu meelelahutus on Deisi puhul igapäevased. Loomulikult minu valvsa pilgu all. Ei usalda neid omavahele. Deisi rääkimistest hoolimata satub vahel hoogu. Ja mis on loomulikult väga positiivne Deisi poolt, ei mingit armukadedust. Eks suuresti ka tänu sellele, et Liisu on ideaalne beebi ja tema kõrvalt jääb rohkem kui küll aega ka suurema lapse jaoks. Kõik saavad oma aja!

Olukorrast "riigis"!
Sügis läheneb jõudsalt. Sama ägedalt toimub meie pisi-preili kasvamine. Kasv 1k1n juba 59cm(+5) ja kaal 4600g(+1000). Deisiga võrreldes on tegu ideaalse beebiga. Kui alguses oli neid tissi-otsas-rippumise päevi ja teinekord õhtuti ka gaasivalud, siis nüüdseks on mured lahendatud. Vähemalt gaasidega. Siiani pole ühtegi magamata ööd. Samuti ei ole pikki kisamistunde nagu esimesega oli. RP-ga nii hästi pole läinud. Iga päev väheneb tuntavalt.
Muidu Liisu naeratab palju ja kõigile. Samuti on "jutustamine" juba päris hästi selge. Lepib ka üksi voodis lesimisega. Lutt, mis alguses suht vajalikuks osutus, on nüüd kasutu. Kaks korda nätsutab ja viskab minema. Deisi oli see eest täitsa sõltlane.
Jalutamised meeldivad. Enamik ajast magab aga on ka uudistamisi. Vannitamine on elu mõnusaim tegevus talle. Mõnuledes paneb vahel silmad kinni. Eks pärastised protseduurid võtavad laste arust alati kaua aega ja siis antakse ka häälekalt teada, et kaua võib.
Elu on lill!

ps. Alumisi pilte vaadates on nagu sarnased aga ikkagi tugevalt oma nägu. Meie lootus pruunide silmade suhtes pole veel kustunud ;)

13.juuli õhtul heitsin 23.00 magama tundega, et järgmine päev pean hakkama oma sõnu sööma. Sain vaevalt neli tundi magada, kui vastik tuikav seljavalu mu äratas. Hetk hiljem oli ka kõhuvalu platsis. Hakkasin vaikselt pikutades aegasid vaatama, 10 minutilised. Paari tunni möödudes ei tahtnud enam voodis olla. Ringi kõndides veidike pikenesid vahed ja muutusid ebaregulaarseks. Kirjutasin varahommikul vennale facebooki õnnitluse ja andsin mõista, et ehk ikka saab kingituse järjekordse õetütre näol. Vastu hommikut sain veel tukkuda enne, kui ülejäänud rahvas ärkas. Kuni 11.30 ei toimunud suurt midagi. Et nagu oli ja ei olnud ka. Sai enne lõunat veel laste ja vanematega ujuma mindud. Väljas liikudes hakkas taas pihta ebaregulaarsed valud. Mingi hetk ei tahtnud enam kõndida ka ja nii istusin auto tagaistmel ja kudusin sokke :) Peale ühte käisime veel mehega Tartus poes. Seal läks olemine suht kahtlaseks. Kodupoole sõites tekkis väike ärevus sisse. Kodus mõtlesin, et täna jääb söök tegemata ja vaatasin oma koti üle. Viimased asjad sisse, pesust läbi ja minekut. Eelnevalt tuli Deisile asja selgitada. Õnneks läks hästi ja peale vastikut Tartu kesklinna läbimist lõunasel tipptunnil, olime 14.45 haiglas. Selle sõidu ajal oli ka mehe ärevus tuntav. Vastu võttis meid meeldiv noor ämmaemand. Kohe pandi ktg käima. Terve aeg valutasin kuskil 6minuti tagant. Teadsin juba siis, et koju lähme juba kolmekesi. Minu suuuureks üllatuseks ja rõõmuks muidugi oli avatus kell 15.30 juba 6cm. Seda siis alates kuskil 12-st, kui valud õues enamvähem regulaarseks läksid. Haiglasse jõudes olid vahed 5-7,8 minutit. Saanud selga haigla sexy-ürbi suunati mind kohe vastas asuvasse sünnitustuppa. Mees läks autost kotti tooma ja ämmaemand pani uue tita jaoks juba riided valmis ja pakendas instrumendid lahti. Et ikka kõik valmis oleks, kui kiireks läheb. Nii ma siis jalutasin pooltundi mööda palatit ringi.

Olemine oli suht normaalne alguses. Järgmise pooltunni istusin põhiliselt voodiserval. Kell 16.30 kutsus mees äe, et avatust kontrollida. Kartis kuulda, et midagi erilist muutunud pole aga võta näpust. Lootekott oli nii all väljas, et avatust kontrollida ei saanudki ja äe soovitas katki teha. Nõus. Peale seda oli selge, et täisavatus ja sinna lauale ma jäingi. Sel momendil oli jube hea pikali olla. Alustasin puhkumistega. Kella enam ei vaadanud kuna kõik käis kiiresti. Mingi hetk tekki "häda" ja algasid pressid. Esimene, teine, kolmas jne. Mingi hetk hakkasin alla andma. Tüüpiline enne lõppu ära kustumine. Teiste ärgitav sõna sundis edasi töötama. Siiski tekkis väike hetk, kui beebi jäi kitsamasse kohta kinni ja südametöö veidi aeglustus. Õnneks saime sellest üle ja peale ma-ei-tea-mitmendat pressi sündis meie preili. Kell oli 17.22.

Ise higist nõretav aga üliõnnelik ning mehel kergendus näost näha. Vaeseke pidi vist sõrmedest ilma jääma presside ajal, kui temalt tuge vajasin :) Beebsu hakkas kohe kõhul ringi sibama. Nälg oli suur aga minu püüdlustest hoolimata ei suutnud ma talle selili olles rinda anda. Nii me maadlesime üle tunni veel laual kuni mind õmmeldi ja seda tuli palju teha. Sain 2.astme lahkliharebendi. Vana lõige ise ei rebenenud ega andnud ka järgi. Ka seesmisi pisteid tuli palju. Oli piiga ju suur oma 36cm pea ümbermõõduga. Kaal 3838g ja pikkus 54cm.

Kuskil 19.30 sai beebi lõpuks riided selga ja papa sülle. Ja siis tissi otsa. Samal ajal toodi mulle ka süüa. Sai lausa sooja putru ja hiljem veel jogurtit. Mina söötsin piigat, mees söötis mind. Kõik rahul ja õnnelikud. Seekord oli endal olemine super hea. Peale esimest sünnitust oli hgb nii madal, et olin tilguti all ja omal jalal palatisse ei jaksanud minna. Nüüd aga oleks vist lausa maratoni võinud joosta. Kuigi jah, jalad ei tahtnud päris kindlalt veel kanda aga ise ma seekord ikka teisele korrusele perepalatisse kõndisin. Minu õnneks saime viimasele vabale palatile jaole. Palat nr. 1+3 ! Olime sel päeval viimased sünnitajad ehk kümnendad. Üks paar kaksikuid andis päeva tulemuseks 11 beebit.

1-päevane Nete-Liis

Niisiis. Käsil 39. nädal. Lõpp juba paistab kuigi tunnet veel ei ole. Samas on teist päeva alakõhus torked, mis teevad olemise ärevaks. Minu lootus, et rauaga on kõik korras, kustus. Jätkuvalt langeb, nüüdseks 105. Võtan lisarauda lisaks ämma maasikatele, mis kaovad kastist minutitega. Momendil ei plaani sügavkülma panna kuna ei söö peale minu keegi teine kodus moosi. Seega kõik värskelt sisse. Peale sünnitust nagunii ei saa süüa. Seega kaal on uues kümnes nüüd. Sama lugu on kõhu ümbermõõduga. Mina aga rõõmus roosa rase. Viimane nädal kuidagi kergem olla. Isegi tänasest kuumusest hoolimata. Kui varem oli soov, et võiks kohe ära sünnitada, siis nüüd tahaks 11. juulini ikka ära oodata. Siis algab emal puhkus ja sõidavad Virumaalt siia toeks. Nii ei tekiks probleeme Deisi paigutamisega, kui asjaks läheb. Ega muidu ka on sellega korras kuna elame linna lähedal, kus käe-jala juures teine vanaema-vanaisa. Vahemaad ei ole pikad. Aga siiski parem, kui ei pea keset ööd last kuhugile vedama hakkama. Seega 11. juulini ühes tükis! Pean oma koristamise tuhinat veidikene veel taltsutama. Kott on juba 1,5 nädalat pakitud. Vanker ja turvahäll ootavad uut preilit. Sama lugu kahe suuuuuure sahtlitäie roosade riietega. Niiet kui see momendil preili on endale vahepeal miskit juurde kasvatanud teatud kohta, käib kutt järgnevad pool aastat roosas ringi.